Arhiiv #2

Tuletorn

Kõrgel kaljupangal seisab üksi sihvakas tuletorn. Piisavalt eemal järsust servast, et mitte tööhoos kogemata alla pudeneda, kuid siiski küllalt lähedal, et uhkelt ja segamatult, pea püsti, merd vaadelda saaks. See mustavalgekirju ehitis on siin seisnud vist aegade algusest peale. Värv tema koonusekujulisel ülalt kitseneval kehal on juba pisut koorunud. Siin-seal paistab torni mõneti luitunud rüü alt tema hallikasvalge ja krobeline krohvine nahk. Mööda külge ülalt alla jooksvad suuremad armid ning pisemad praod kinnitavad väärikat vanust. Sedasama reedab ka lagunenud uks, mis ilmselt iialgi värvi näinud ei ole. Karmis merekliimas on puit muutunud halliks ja hakanud lõhenema. Siiski hoiavad roostes naelad ukselaudu veel üsna hästi koos ning lingi asemel kõlkuv suur tabalukk kaitseb torni sisemust kutsumata külaliste eest.

Väsimus

Ma olen väsinud kõigest. Sellest, et taevas on nii hall ja päikesevalgust nii vähe. Et lõõtsub külm tuul, mis puhub näkku ja ei lase hingata, kui tänaval kõnnid. Et vihmapiisad langevad krae vahele ja kõditavad külmalt ja ebameeldivalt. Ma olen väsinud pimedas ärkamisest, pimedas minemisest, pimedas tulemisest. Ma olen väsinud pimeduses kobamisest ning ikka ja jälle ebaõnnestumisest. Mitte leidmisest, vaid üha uuesti ja uuesti üritamisest ning otsimisest.

Kurt

Ma kuulen kõuemürinat akna taga.
Ma kuulen tuule ulgumist korstnas.
Vee plartsumist tänavasillutisel ja mudaojade vulinat porilombis.
Ma kuulen põranda naksumist ja välisukse kolksatust.
Võtme kriginat lukuaugus.
Ma kuulen või sulamist taldrikul ja alpikanni kasvamist köögis.
Kuuma vee pahinat torudes ja pesumasina lurtsumist vannitoas.
Ma kuulen oma südamelööke ja katkendlikke hingetõmbeid.
Ja imelikku kohinat kõrvus.

Mälestused

Vahel ma sulgen silmad ja näen mineviku sähvatusi. Ammu unustatud pildid jooksevad taas meeltest läbi. Inimesed, kes kunagi olid mu elus, ja olukorrad, millest kunagi koosnes mu elu. Tuhmunud mälestused ärkavad taas kõuekärgatusega ellu ja panevad tormi kätte jäänud hinge üleni vabisema.

Advent

Suure akna ees laual põleb hubiseva leegiga punane küünal. Õhu liikumine paneb tule värelema, kuid kohe kogub see end taas ja tõuseb tahi küljes uhkelt uuesti püsti. Leek kumab läbi küünla ja joonistab lauale heleda valge sõõri. See liigub nagu truu sulane tule võbelemise rütmis edasi-tagasi. Aeg-ajalt muutub leek suuremaks justkui piiludes aknast välja külma talveõhtusse. Siis aga tõmbub taas kokku pisikeseks värisevaks ehmunud tulukeseks. Seda on eriti hästi näha küünla peegeldusest aknaklaasil. Õigemini isegi kahest peegeldusest, mis nii sisemiselt kui välimiselt ruudult tuppa tagasi helendavad.

Üllatus

Sügisene hallus on ühtäkki kadunud. Järsku, kõigile ootamatult taandus ta jahedasse öhe. Põgenes tuhatnelja valgete räitsakate eest, mis aeglaselt, kuid kindlalt üksteise järel põllule langesid. Kuivetunud pruunikad heinakõrred kooldusid neid valgeid talvekuulutajaid pidulikult kummardama. Neil oli hea meel, sest terve pika kõleda sügise olid nad kiikunud kangekaelse põhjatuule käes, kes sööti jäänud põldu mitte kuidagi rahule jätta ei tahtnud. Nüüd pakkus saabunud valge lumi neile pisutki kaitset. Kõrrelised tõmbasid ülimalt rahuolevana endale peale värske puhta lumeteki.

Sügis

Ma astun liival omaenese jälgi mööda. Nendesse kogunenud vihmapiiskadelt näen sügise peegeldust. Ma tunnen su sosinat oma kõrvus, ma hingan sisse su lõhna.

Eha

Ta kappab mööda teed ja püüab leida lunastust. Tolmupilv paiskub kõrgele õhku kui ta kõigist mööda kihutab. Ruttab loojuvale päikesele järele ega vaata kordagi tagasi. Ehataevas punetab kui hõõguv süsi, mille kerge tuuleõhk on lõkendama löönud. Sädemed aga tulevad ränduri hingest, lendavad välja silmist ning vallanduvad praksatustena rinnus.

Kodu

Kodu, see ei ole koda, millel aken-uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.

Kuidas

Kuidas ma saaksin teha uuesti kõik head asjad?
Kuidas ma saaksin parandada kõik halvad asjad?