Ma olen väsinud kõigest. Sellest, et taevas on nii hall ja päikesevalgust nii vähe. Et lõõtsub külm tuul, mis puhub näkku ja ei lase hingata, kui tänaval kõnnid. Et vihmapiisad langevad krae vahele ja kõditavad külmalt ja ebameeldivalt. Ma olen väsinud pimedas ärkamisest, pimedas minemisest, pimedas tulemisest. Ma olen väsinud pimeduses kobamisest ning ikka ja jälle ebaõnnestumisest. Mitte leidmisest, vaid üha uuesti ja uuesti üritamisest ning otsimisest.
Ma olen väsinud inimestest. Nende egoismist, teistega mittearvestamisest, tujutsemisest. Sellest, et ümberringi on nii vähe headust ja vastutulelikkust. Rõõmu ja naeru puudusest vaevatud nakatavad teisi ja viivad ära viimasegi päikesepaiste. Rikuvad kogu päeva ja rohkemgi veel. Külmus pesitseb hinges ja salakavalus kiirgub silmadest. Usaldamatus luurab varjuna järel.
Ma olen väsinud keerulistest asjadest. Keerulistest olukordadest ja suhetest. Alatasa probleemidele lahenduste otsimisest, raskustega võitlemisest. Sellest, et midagi ei tundu kindel olevat. Et kõik plaanid kogu aeg luhta lähevad ja ka kõige paremad kavatsused lõpevad sageli läbikukkumisega. Ma olen tüdinenud köiel kõndimisest, kus iga pisemgi vale liigutus tähendab sügavikku kadumist, saatjaks pealtvaatajate naerupahvakud ja parastused. Elu kui tsirkus, kus oodatakse mitte numbri õnnestumist vaid läbikukkumist.
Ma olen väsinud alatasa püüdmisest, parima otsimisest ja selle mitteleidmisest. Üksi olemisest ja igapäevaelu kogu raskuse kandmisest. Õhtustest ootamistest, rahulolematult kannatamisest ja aina enam end ärakasutatuna tundmisest. Unetutest öödest. Olukorra väljapääsmatuse tajumisest ja jõuetusest seda muuta. Kes ikka unistaks sattuda vihma käest räästa alla. Lõputa õudus tundub siiski masohhistlikult ahvatlevam kui õudne lõpp.
Ma olen väsinud külmetamisest. See on õues, poeb tuppa ja teeb hinge pesa. Muudab kõik tundetuks ja kalgiks. Isegi teki all on jahe. Varvas on külm ja ninaots on jäine. Rahutu uni. Värinad kestavad terve öö ja sunnivad hommikul varakult ärkama. On see siis tõesti külmast toast või…
Ma olen väsinud sellele kõigele mõtlemisest. Ning mõtlemisest sellele, et see kõik on nii väsitav.
Tahaks päikesepaistet ja kindlustunnet. Rahu ja rõõmu. Sisimas. Sooja. Hinges. Tahaks et kõik oleks nii nagu kunagi kaua aega tagasi. Siis, kui väljas oli suvi, taevas sinisem ja rohi rohelisem. Kunagi ammu…