Kõrgel kaljupangal seisab üksi sihvakas tuletorn. Piisavalt eemal järsust servast, et mitte tööhoos kogemata alla pudeneda, kuid siiski küllalt lähedal, et uhkelt ja segamatult, pea püsti, merd vaadelda saaks. See mustavalgekirju ehitis on siin seisnud vist aegade algusest peale. Värv tema koonusekujulisel ülalt kitseneval kehal on juba pisut koorunud. Siin-seal paistab torni mõneti luitunud rüü alt tema hallikasvalge ja krobeline krohvine nahk. Mööda külge ülalt alla jooksvad suuremad armid ning pisemad praod kinnitavad väärikat vanust. Sedasama reedab ka lagunenud uks, mis ilmselt iialgi värvi näinud ei ole. Karmis merekliimas on puit muutunud halliks ja hakanud lõhenema. Siiski hoiavad roostes naelad ukselaudu veel üsna hästi koos ning lingi asemel kõlkuv suur tabalukk kaitseb torni sisemust kutsumata külaliste eest.
Külalisi pole siin ammu nähtud. Kõrges heinas, mis segamatult ümber torni tuule käes lainetab, pole ainsatki teerada. Jäädes küll mõõduvõtmises majakale tublisti alla, on kõrrelised siiski nii pikad ja tihedad, et võib üsna kindlalt öelda – sellel aastal pole ehitise lävepakuni ükski jalg jõudnud. Siia tullakse vaid äärmise vajaduse korral remonditöid tegema või tormikahjustusi parandama. Tänavu pole aga tormi veel olnud ning sisemuses töötab kõik nagu kellavärk.
Nii kõrgubki tuletorn üksinda keset tuulist rannikut, tehes samal ajal ustavalt oma tänuväärset tööd. Igal õhtul süütab ta kohusetundlikult lambi ja vaatab ainsa silmaga teraselt mere poole, ega ometi pole mõni laev ranniku lähedale eksinud. Ega juhtumisi keegi madaliku või karide suunas ei liigu. Ikka kolm sekundit teraselt vaatamist ja siis seitse sekundit puhkust. Väsimatult kogu öö pilgutab ta oma klaasist silma, tervitab saabujaid ja juhatab neid õigele teele. Eemale madalikust ja veealustest karidest, et seilajad ikka turvaliselt sadamasse jõuaks. Tagasi oma lähedaste juurde, kes neid igatsevad ning nende pärast muret tunnevad.
Koju saabudes tänavad meremehed ustavat abimeest tema poolt tehtava kohusetruu töö eest.