Oktoober 2012

Üllatus

Sügisene hallus on ühtäkki kadunud. Järsku, kõigile ootamatult taandus ta jahedasse öhe. Põgenes tuhatnelja valgete räitsakate eest, mis aeglaselt, kuid kindlalt üksteise järel põllule langesid. Kuivetunud pruunikad heinakõrred kooldusid neid valgeid talvekuulutajaid pidulikult kummardama. Neil oli hea meel, sest terve pika kõleda sügise olid nad kiikunud kangekaelse põhjatuule käes, kes sööti jäänud põldu mitte kuidagi rahule jätta ei tahtnud. Nüüd pakkus saabunud valge lumi neile pisutki kaitset. Kõrrelised tõmbasid ülimalt rahuolevana endale peale värske puhta lumeteki.

Sügis

Ma astun liival omaenese jälgi mööda. Nendesse kogunenud vihmapiiskadelt näen sügise peegeldust. Ma tunnen su sosinat oma kõrvus, ma hingan sisse su lõhna.