Sügisene hallus on ühtäkki kadunud. Järsku, kõigile ootamatult taandus ta jahedasse öhe. Põgenes tuhatnelja valgete räitsakate eest, mis aeglaselt, kuid kindlalt üksteise järel põllule langesid. Kuivetunud pruunikad heinakõrred kooldusid neid valgeid talvekuulutajaid pidulikult kummardama. Neil oli hea meel, sest terve pika kõleda sügise olid nad kiikunud kangekaelse põhjatuule käes, kes sööti jäänud põldu mitte kuidagi rahule jätta ei tahtnud. Nüüd pakkus saabunud valge lumi neile pisutki kaitset. Kõrrelised tõmbasid ülimalt rahuolevana endale peale värske puhta lumeteki.
Ümbruskonna kase- ja lepapuud olid aga hämmingus. Neile oli valge lumevaip saabunud täiesti selgest taevast. Nii mõnelgi puul oli veel seljas nüüdseks juba koltunud lehine rüü, mida too polnud sügisele ära kinkida soovinud. Omamoodi reliikviatena möödunud suvest kandsid nad edasi oma kollast kuube, mis veel kuu aega tagasi nii roheline ja kaunis oli olnud. Mõni noorem puu või põõsas oli lausa nii julge, et keeldus oma erkrohelist katet isegi kollase vastu vahetamast. Mis sest, et viinakuu viimased päevad olid juba kätte jõudnud.
Nii otsustasidki sügis ja talv üheskoos üleannetuile riukaliku vembu mängida. Laiad lumehelbed muudkui langesid lakkamatult puude okstele. Need muutusid selle koorma all aga üha raskemaks ja raskemaks. Kaardusid maapinna poole nagu soovides sügise käest andeks paluda oma uljuse ja sõnakuulmatuse pärast. Puudel ei jäänud muud üle kui alistuda looduse tahtele ning loobuda oma kaua hoitud uhkest kuldsest rüüst. Lohutuseks said nad nüüd enda kanda ilusa valge lumekuue.
Ka puude vahel looklev tee oli üllatunud. Alles eile oli ta olnud vihmast läikiv porine rada. Tee nägi nii kole välja, et mitte keegi ei soovinud tema peal kõndida. Lähedal asuvate majade elanikud tegid pigem suure ringi, et mitte sellesse porimülkasse sattuda. See kõik oli nii piinlik, et ka tee ise ei soovinud enda peal olevast poriloigust oma peegeldust uurida, lesides selle asemel vaikselt seal, kus ta juba mitukümmend aastat olnud oli.
Kuid täna on kõik teisiti. Paks lumi katab peagi inetu pori. Peidab ära sügise jäetud mustuse ja muda. Laotab tee peale säravvalge puhta vaiba, mida mööda on kõigil rõõmus koju minna. Isegi sügisel endal on toimuva üle hea meel ning ta tervitab oma naabrit - talve, ja puistab tema auks uhkeid kollaseid puulehti metsavahelisele lumisele teele ja sööti jäänud põllule.