Ma astun liival omaenese jälgi mööda. Nendesse kogunenud vihmapiiskadelt näen sügise peegeldust. Ma tunnen su sosinat oma kõrvus, ma hingan sisse su lõhna.
Sa oleksid justkui siinsamas, minu selja taga, ühe puudutuse kaugusel. Ma pööran ringi… kuid seal ei ole kedagi. Olid see tõesti sina, või hoopiski sinu vari? Olen see tõesti mina või olen hoopiski mina sinu vari?
Su hingetõmbed kriibivad kurku. Su jäised käed poevad riietest läbi. Võib-olla on see külmast sügisest. Võib-olla aga külmast südamest.
Kollane vahtraleht langeb keereldes tee kõrvale. Kas see kukkus sellelt puult, mida sa kevadel kallistasid? On see tõesti seesama leht, mille punga sa kevadel sõrmitsesid? Võtan koltunud ja pisut katkise lehe üles ning pistan põue. Su käed ei tundugi enam nii külmad nagu varem.
Ilma lehtedeta puuoksal ripub hiigelsuur veetilk. See särab ja sätendab, kõigub oksa küljes. Teisel pool tilka roomab tigu. Miks ta oma kodus pole, tal ju kodu kogu aeg kaasas? Miks sellise ilmaga väljas venida ja tilka loksutada? Aga miks mina kodus pole? Sellise ilmaga väljas lonkida ja teo tegemisi uurida?
Tilk väriseb ja kukub alla. Tema kodu ongi seal - maapinnal, kus teised sugulased on juba suureks loiguks kokku voolanud. Tal on taaskohtumise üle kindlasti hea meel.
Saabus tuul ja vilises mu kõrvus. Kas tal ei olegi kodu? Miks ta täna nii kiuslik on? Tema kodu ongi metsas, kus saab lesida puude latvades ja tiirutada tüvede vahel. Täna on tuul vallatus tujus. Keerutab lehti ja toob minuni sügise lõhna. Sellist märga, sammaldunud ja seenemaigulist. Natuke hallitavatki. Pisut külma, aga mitte veel näpistavat.
Ajan käed laiali ja kallistan tuult. Ta ei luba end kaasa võtta, selle asemel kukutab tänutäheks ühe veetilga mulle pähe. Lohutuseks lennutab aga jalgade ette suure pruuni kastani. Korjan kastani üles ja panen taskusse.
Tagasi pöördudes kiigub tigu endiselt oksa küljes. Võtan teo ja tõstan ta kännu alla. Sealt pole vähemalt kukkumine nii kõrge. Kui kõrge minu kukkumine on? Kas sina oled minule tuuleks, kes mind kõrgustest alla lennutab? Või oled sa hoopiski veeloik, kes mind maas avasüli oma embusse ootab?
Ma ei karda su varju, sosinaid ega su külma kätt oma põues. Pruun tugev kastan ja kollane habras vahtraleht teevad enesetunde kindlamaks ja olemise julgemaks.
Panen nad kodus kapi peale järgmist kevadet ootama.