Arhiiv #3
Sünnipäev
Tänane päev peaks olema kalendris märgitud punasega. Tänasel päeval peavad lehvima lipud. Täna pidutsevad kõik. Sest täna on sinu sünnipäev!
Kevad
Jõgi. Sügav tume vetevoog tormab mööda jõesängi, mis lookleb kõrgete puude vahel. Aastatuhandeid on ta uuristanud siia omale teed, süvendanud ja poleerinud seda, viimistlenud viimase täiuslikkuseni. Praegusel aastaajal on jõgi eriti metsik. Raevunult mäsleb ta oma sängis, keerates end kord paremale, kord vasakule küljele. Kihutades vahel pea, vahel jalad ees edasi mere poole. Jõe vetele on meri kui vabadus puuri pistetud metsloomale, mis päästab ta sellest kitsukesest kivisest vanglast.
Igavik
Vaatamata kõigele sellele, mida sa ütlesid…
Ja hoolimata sellest, mida sa ütlemata jätsid
Vabadus
Vabadus tulla ja minna. Vabadus olla ja jääda. Vabadus mõelda ja öelda.
Kuu
Ma elasin kaks nädalat ootuses, et sa tuled. Aga sa ei tulnud.
Nüüd elan ma kaks nädalat lootuses, et võib-olla tuled sa ikkagi.
Ja kuu ongi möödunud.
Lõputu
Kõigile öeldud ütlemistele vaatamata on nii palju veel ütlemata.
Kõigile tehtud tegemistele vaatamata on nii palju veel tegemata.
Kõigile tuntud tundmistele vaatamata on nii palju veel tundmata.
Ime
Ime on see, kui sügispäike paitab oma kiirtega langevaid vihmapiisku. Kuidas päikesekiired helgivad veetilkadelt. Ning vihmast ahastavasse süngesse taevasse tekib äkki vikerkaar.
Ootus
Kell saab kümne minuti pärast viis. Ta seisab perroonil ja vaatab üksisilmi kaugusesse. Sinna, kus raudteerööpad pisikeseks punktikeseks kokku sulavad. Kärsitult surub ta käed taskusse, pöörab ringi ja astub paar sammu vastassuunas. Võtab käe taskust ja vaatab kella. Üheksa minutit puudub viiest. Keerab uuesti ringi ning suunab pilgu taas kaugusesse.
Nutt
Mu soov on panna sind nutma rõõmust, samal ajal kui sina paned mind nutma kurbusest.
Tunded
Puudub soov kirjutada, soov mõelda, tahe järeldada. See kõik on farss. Tühi kest, millel puudub sisu. Või kas ikka on?