Ime on see, kui sügispäike paitab oma kiirtega langevaid vihmapiisku. Kuidas päikesekiired helgivad veetilkadelt. Ning vihmast ahastavasse süngesse taevasse tekib äkki vikerkaar.
Ime on see, kui pealtnäha surnud puutüvedes ja okstes hakkab kevadel pulbitsema elu. Järsku tekivad pungad. Ja ei möödu palju aega kui rohi haljendab, puud on lehes ning õhk on täis kevadlillede lõhna.
Ime on see, kui külmal talvehommikul on su aknale pandud sussi sisse ilmunud ilus suur apelsin. Või jõuluõhtul leiad kuuse alt punase südamekujulise kommikarbi.
Ime on see, kui siin ükskõiksust ja omakasu täis maailmas leiad inimese, keda võid jäägitult usaldada. Kes hoolib sinust ja on sinu jaoks alati olemas. Toetab sind rasketel hetkedel, jagab sinuga muresid ja rõõme.
Tihti on imed väikesed, tibatillukesed. Peaaegu märkamatud nagu päkapikud. Aga nad tulevad ja teevad meele rõõmsaks ning südame soojaks. Toovad sära silmadesse ning täidavad halli nukra päeva päikesevalgusega.
Kes päkapikke ei usu, selle suss jääb hommikul tühjaks. Kes imedesse ei usu, selle elu on samuti kõle ja tühi.
Mina usun.