Words

Väsimus

Ma olen väsinud kõigest. Sellest, et taevas on nii hall ja päikesevalgust nii vähe. Et lõõtsub külm tuul, mis puhub näkku ja ei lase hingata, kui tänaval kõnnid. Et vihmapiisad langevad krae vahele ja kõditavad külmalt ja ebameeldivalt. Ma olen väsinud pimedas ärkamisest, pimedas minemisest, pimedas tulemisest. Ma olen väsinud pimeduses kobamisest ning ikka ja jälle ebaõnnestumisest. Mitte leidmisest, vaid üha uuesti ja uuesti üritamisest ning otsimisest.

Kurt

Ma kuulen kõuemürinat akna taga.
Ma kuulen tuule ulgumist korstnas.
Vee plartsumist tänavasillutisel ja mudaojade vulinat porilombis.
Ma kuulen põranda naksumist ja välisukse kolksatust.
Võtme kriginat lukuaugus.
Ma kuulen või sulamist taldrikul ja alpikanni kasvamist köögis.
Kuuma vee pahinat torudes ja pesumasina lurtsumist vannitoas.
Ma kuulen oma südamelööke ja katkendlikke hingetõmbeid.
Ja imelikku kohinat kõrvus.

Mälestused

Vahel ma sulgen silmad ja näen mineviku sähvatusi. Ammu unustatud pildid jooksevad taas meeltest läbi. Inimesed, kes kunagi olid mu elus, ja olukorrad, millest kunagi koosnes mu elu. Tuhmunud mälestused ärkavad taas kõuekärgatusega ellu ja panevad tormi kätte jäänud hinge üleni vabisema.

Advent

Suure akna ees laual põleb hubiseva leegiga punane küünal. Õhu liikumine paneb tule värelema, kuid kohe kogub see end taas ja tõuseb tahi küljes uhkelt uuesti püsti. Leek kumab läbi küünla ja joonistab lauale heleda valge sõõri. See liigub nagu truu sulane tule võbelemise rütmis edasi-tagasi. Aeg-ajalt muutub leek suuremaks justkui piiludes aknast välja külma talveõhtusse. Siis aga tõmbub taas kokku pisikeseks värisevaks ehmunud tulukeseks. Seda on eriti hästi näha küünla peegeldusest aknaklaasil. Õigemini isegi kahest peegeldusest, mis nii sisemiselt kui välimiselt ruudult tuppa tagasi helendavad.

Üllatus

Sügisene hallus on ühtäkki kadunud. Järsku, kõigile ootamatult taandus ta jahedasse öhe. Põgenes tuhatnelja valgete räitsakate eest, mis aeglaselt, kuid kindlalt üksteise järel põllule langesid. Kuivetunud pruunikad heinakõrred kooldusid neid valgeid talvekuulutajaid pidulikult kummardama. Neil oli hea meel, sest terve pika kõleda sügise olid nad kiikunud kangekaelse põhjatuule käes, kes sööti jäänud põldu mitte kuidagi rahule jätta ei tahtnud. Nüüd pakkus saabunud valge lumi neile pisutki kaitset. Kõrrelised tõmbasid ülimalt rahuolevana endale peale värske puhta lumeteki.