Words

Koit

Tee tippu pole lihtne ega sirgjooneline. See on kobamine pimeduses, ronides jalg jala ette, otsides kivi kivi haaval toetuspunkti ning püüdes mitte libastuda. Saatjaks valge djellabah’ ja punase keffiyeh’ga noore beduiini manitsused jäiste astmete ning kõrval laiuva kuristiku kohta. Pilkases pimeduses näitavad teed vaid kuu ja taevatähed. Lambi süütamine on mõttetu, selle hele sõõr pimestab ja varjutab kogu ümbritseva, muutes niigi raske teekonna veel hirmuäratavamaks. Külma trotsides ronitakse visalt maailma kõige pühama mäe tipu poole.

Tuba

Tuba on tühi ja jäine.
Keegi on asjad ära viinud ja kütte kinni keeranud.
Pimedus kõnnib mööda tolmuseid nurki.
Hirm koputab uksele,ahastus ulub korstnas.
Põrand nagiseb ja külmkapp keerab köögis teist külge.
Talv hingab kuklasse.

Kangasteljed

Kusagil linna servas, kus hulguvad vaid eluheidikud ja kraaksuvad sorgus sulgedega varesed, asub ilmetu hall paekivist müür. Mitte väga kõrge, kuid siiski piisavalt, et varjata piiratud ala uudishimulike pilkude eest. Suvel on ta peitunud kõrgete kaskede varju, talvel aga pugenud tänavatelt koristatud lumehunnikute taha. Vähesed teavad, mis asub teiselpool müüri. Kitsast roostetanud väravast niisama lihtsalt sisse astuda ei tihka keegi. Ja ega väga ei huvitagi, sest pealtnäha pole aia taga midagi erilist. Mõralise asfaldiga kitsas jalgtee, mille pragudest suviti raudrohi ja orashein välja ronib ning kus teod armastavad pärast äikesevihma koosolekut pidada. Selle lõpus aga hiigelsuur punastest tellistest kahekorruseline viilkatusega hoone. Üleni kinninaelutatud akende ja lõunatiival asetseva kõrge vaatetorniga. Justkui mõni pühakoda. Kui mitte sakraalne, siis vähemalt proletaarne.

Tühjus

Ma kõnnin mööda võõraks jäänud radu. Sinu ja enese jälgedes. Tuttav põõsas, mis nüüdseks raagus. Seesama puu, mille najale sa toetusid. Suur sipelgapesa, kus kõik on vaikseks jäänud nagu oleksid elanikud selle hüljanud. Seest tühi känd, täidetud kõdu ja männiokastega. Metalse käsipuuga järsk trepp, mida mööda üles ja alla ronisime. Seisatan ja kuulan novembrit.

Tuletorn

Kõrgel kaljupangal seisab üksi sihvakas tuletorn. Piisavalt eemal järsust servast, et mitte tööhoos kogemata alla pudeneda, kuid siiski küllalt lähedal, et uhkelt ja segamatult, pea püsti, merd vaadelda saaks. See mustavalgekirju ehitis on siin seisnud vist aegade algusest peale. Värv tema koonusekujulisel ülalt kitseneval kehal on juba pisut koorunud. Siin-seal paistab torni mõneti luitunud rüü alt tema hallikasvalge ja krobeline krohvine nahk. Mööda külge ülalt alla jooksvad suuremad armid ning pisemad praod kinnitavad väärikat vanust. Sedasama reedab ka lagunenud uks, mis ilmselt iialgi värvi näinud ei ole. Karmis merekliimas on puit muutunud halliks ja hakanud lõhenema. Siiski hoiavad roostes naelad ukselaudu veel üsna hästi koos ning lingi asemel kõlkuv suur tabalukk kaitseb torni sisemust kutsumata külaliste eest.