Tee tippu pole lihtne ega sirgjooneline. See on kobamine pimeduses, ronides jalg jala ette, otsides kivi kivi haaval toetuspunkti ning püüdes mitte libastuda. Saatjaks valge djellabah’ ja punase keffiyeh’ga noore beduiini manitsused jäiste astmete ning kõrval laiuva kuristiku kohta. Pilkases pimeduses näitavad teed vaid kuu ja taevatähed. Lambi süütamine on mõttetu, selle hele sõõr pimestab ja varjutab kogu ümbritseva, muutes niigi raske teekonna veel hirmuäratavamaks. Külma trotsides ronitakse visalt maailma kõige pühama mäe tipu poole.
Per aspera ad astra.
Üleval kristallselge tähistaeva all kõledal kivil kaamelitekis istudes ununevad argimured. Jäine õhk kaanetab kõik muud mõtted peale selle, kuidas hoida sooja ega mitte ära külmuda. Ellujäämisinstinkt varjutab kõik muu. Pidada vaid vastu, kuni saabub koidik. Ootus näha tõusva päikese helendavat kuma on vallutanud kogu teadvuse. Ülim soov on saada osa uuest saabuvast päevast ning näha lõputuna tunduva pimeduse ja külma lõppemist.
Sel hetkel turgatab pähe mõte, et mis juhtub kord siis, kui päike tõepoolest enam ei tõusegi. Kui uut päeva polegi tulemas. Kui see päev, mis äsja loojus, ongi viimane ning edasi on ainult mustav tühjus. Kirjeldamatu külmus ning otsatu öö. Kui valgus ja soojus on igaveseks kadunud. Istuda pimeduses kangestunult kivil ja oodata seda, mis kunagi enam ei saabu. Hävitav lõks, kust väljapääs puudub. Apokalüptilised mõtted ja kohutav jäine tuul tekitavad jubedaid külmajudinaid.
Pimedus ei pruugi olla mitte ainult maine, vaid ka vaimne. Lasta meelel tiirutada sünges ja kurvas minevikus on kui oodata päikesetõusu pärast viimse päeva möödumist. Otsatud mõeldud mõtete ja tuntud emotsioonide katakombid on kurnavad. Need ahistavad teadvust ja mürgitavad hinge. Mõistus lõdiseb mälestuste külmavangis. Pisutki sooja andvat kaamelitekki ei ole aga kusagilt võtta. Nendel pimedatel radadel pole lootust ei kaameli ega beduiinist teenäitaja järele. Väljapääsu ja mentaalse lunastuse leidmine on igaühe enda ristiretk. Üks neist pimedatest teekondadest leiab täna aga lõpu just siin, pühas paigas koos valguse tulekuga.
Külm tuul tugevneb üha. Nüüd on see lausa lõikavalt jäine. Kõige pimedam ja kõledam on ikka enne koidu saabumist. Teki alt välja pistetud käsi kisub mõne hetkega krampi. Sooja pole võtta mujalt, kui vaid hingest. Mõistus on seiskunud. Tuulte eest müüri varjus kivil kükitavaid kehasid läbistavad välgunooltena külmavärinad. Hambad plagisevad. Mõte tiksub nürilt kellavärgina päikesetõusuni jäävaid minuteid. Ainus heli, mida kangestunud suud suudavad tekitada, on vaikne korin.
Vähem kui tunni pärast hakkab taevas taamal punetama. Pimedus annab toll tollilt järele. Ümberringi joonistuvad välja kaljuste mägede alasti kontuurid. Ei ühtki puud ega põõsast. Tippudes on mustendavate kivide vahel näha vaid lumiseid triipe. Pisitasa rullub üle kahe tuhande meetri kõrgusel vaibana lahti kogu poolsaare kivikõrbe hingemattev ilu.
Läbikülmunud kätes ja jalgades tekib ootusärev surin. Öö on otsa saamas ning päev piilub horisondilt. Mõistus selgineb ja teadvuse mosaiik asetub taas oma kohale. Inimhinge väiksus ja abitus on öö jooksul ajju söövitatud. Mõtte ja vaimu puhastumine maailma ühes pühamas paigas on selleks korraks lõpule jõudmas. Spirituaalne metamorfoos on toimunud ning mentaalne pimeduse lõks peagi murtud.
Päikese ilmumist silmapiirile saadab juubeldav aplaus. See kajab vastu ümbruskonna koidupunas hõõguvatelt mägedelt, saateks muezzini kutse islami hommikupalvusele. Uus päev on lõpuks saabunud. Pimedus ja külmus on alistatud. Kivised kaljud helendavad kuldselt. Lumi sätendab noore päeva eredates kiirtes. Ka lõõtsuv külm tuul hakkab pisitasa vaibuma.
Teekond siit edasi on taas valgustatud ja lootusrikas, kulgedes beduiinide kombel hõljuval sammul läbi raskuste tähtede poole.
Head uut algust!