Veebruar 2014

Sõda

Mööda porist tänavat kõnnib räbaldunud riietes mees. Habe ajamata ja juuksed sassis. Püksipõlved auklikud, jakikäised lõhki ning vooder lipendamas. Ümber kaela mässitud pikk punane sall ning silmini pähe tõmmatud kootud villane võidunud müts. Väsinult astub ta jalg jala ette mööda teed, püüdes sillutisel magavatest poriloikudest mööda laveerida. Tema kulunud pruunid lõhkiste ninadega saapad pole vees kahlamiseks mõeldud. Märjad sokid on sel aastaajal sama ebameeldivad kui räästa all vihmasaju möödumist oodata. Roidunult istub ta tee ääres oleva sinise pargipingi nurgale ning vaatab mõtlikult enda ees laiuvat tühja rannapromenaadi ja hülgehalli vetevälja.

Reisija

Igal hommikul kiirustab ta mööda tuttavat teed tööle. Isegi siis, kui on parasjagu nädalavahetus. Ümber nurga, üle jalgrattatee, mööda klaasist bussipeatusest ja suurest poest. Läbi vihma ja lume, lõõtsuva tuule ja pakase. Kõrvus helisemas üks ja seesama viis. Reisijate hümn, mis lubab tal minna ja hõlbustab astumist. Ent miski hoiab rändurit siiski tagasi…