Sõda

Mööda porist tänavat kõnnib räbaldunud riietes mees. Habe ajamata ja juuksed sassis. Püksipõlved auklikud, jakikäised lõhki ning vooder lipendamas. Ümber kaela mässitud pikk punane sall ning silmini pähe tõmmatud kootud villane võidunud müts. Väsinult astub ta jalg jala ette mööda teed, püüdes sillutisel magavatest poriloikudest mööda laveerida. Tema kulunud pruunid lõhkiste ninadega saapad pole vees kahlamiseks mõeldud. Märjad sokid on sel aastaajal sama ebameeldivad kui räästa all vihmasaju möödumist oodata. Roidunult istub ta tee ääres oleva sinise pargipingi nurgale ning vaatab mõtlikult enda ees laiuvat tühja rannapromenaadi ja hülgehalli vetevälja.

Sõda on selleks korraks läbi. Lahingumüra on vaibunud ja maad võtnud kurdistav vaikus. Mürisevad kopterid, vilisevad lennukid ja saabuv talv on linnud minema peletanud. Kassid, koerad ja teised inimese sõbrad on lahingukoleduste eest ammu parematele jahimaadele pagenud. Vaikus on nii vatine, et kõrvadel hakkab valus ja mõistus keeldub seda adumast. Pärast nädalatepikkust võitlust, mis kestis varahommikust hilisõhtuni ja hilisõhtust varahommikuni, on kõik otsustatud. Läbi. Nii sõdur kui sõda. Sõdur on läbi sõdimisest. Sõda on läbi, sest pole enam sõdijaid.

Hilissügisene kollane leht tantsiskleb julgelt mööda tänavat. Kuskil kaugel ulub ahastavalt koer. Pingi jala kõrval krõbistab miski mulla all. Äraeksinud põldhiir pistab ettevaatlikult, kuid uudishimulikult pea välja ja takseerib ümbrust. Ka tema tahab teada, miks see hirmus müttamine äkki lõppes. Kas tõesti on kõik möödas? Peaaegu. Lähedal asuva põõsa varjust hiilib arglikult välja pruunika karvaga priske kassipoeg ning hakkab end vaikselt nurrudes ja sõprust otsides vastu sõdalast hõõruma. Parkunud ning marraskil käega hellitab istuja õrnalt, kuid pisut kohmetult kassipoja pead ja selga. Põldhiir peab aga igaks juhuks targemaks oma urgu tagasi pugeda. Uusi ohvreid pole siinkandis küll enam vaja.

Eemalt tuigub pargiteed mööda lähemale kiitsakas kogu. Räbaldunud riietes, ajamata habeme ja sassis juustega. Auklike pükste ning käisest narmendava jakiga. Tumesinise salliga ja ilma mütsita. Jalas kulunud mustad jooksukingad, millel ninas on auk. Sõnatult istub ta tee ääres oleva sinise pargipingi nurgale ja vaatab mõtlikult enda ees laiuvat mereranda.

Sõda on selleks korraks läbi. Ka tema jaoks. Lõputud lahingud olid kurnavad ja ruineerivad. Väsinuna istuvad mõlemad sõdurid vaikides, heitmata teineteisele ainsatki pilku. Kuidas saaksidki nad seda teha, asusid nad äsja teine teisel pool rindejoont. Nüüd on joon kadunud ja selle ületamine pole enam eluohtlik. Ent sellegipoolest laiuks nende vahel justkui määratu kuristik.

Sõjast ei väljunud kumbki neist võitjana. Kuigi niisugustes lahingutes on kõik lubatud, puudub säärasel sõjal igasugune triumf. Nad mõlemad kaotasid kõik. Nii oma kodu kui ka lähedased. Vaid mõned kuud tagasi olid sõdurid elanud heade naabritena külg külje kõrval oma pisikestes äärelinna korterites. Nautinud igahommikusi jalutuskäike elukaaslase, laste ja koeraga. Käinud pühapäeviti botaanikaaias ja loomaaias. Kuulanud koduste unistusest töötada koduaias ja lasteaias. Käinud teineteisel külas ahjupraadi ja õunakooki söömas. Rääkinud ilmast ja asjadest. Ilmaasjadest. Ilmaasjata.

Sest äkitsi ilmusid sügisel peade kohale äikesepilved. Taevas lõi välku, ümberringi kõik jõuras ja mörises. Müdises ja kolises. Maa vappus, klaasid klirisesid. Tormi-iilid kergitasid katuseid ja viisid mütse peast. See oli kutse. Nad tundsid seda ja tundsid selle ära. Puhas ettemääratus ja paratamatus. Ummisjalu tormati pea ees võitlusesse. Lahingud olid rasked, mis sest, et verd näha ei olnud.

Nüüd, kus see kõik läbi on, pole enam midagi järel. Linn on maatasa tehtud, purustatud. Uhked elevandiluust ja helesinisest klaasist majad on varemeis. Ja need, kes äsja innukalt võitlesid, on samuti rusustatud. Ühine võitlus pole neid mitte liitnud, vaid lahutanud. Rindejoon, mis enne oli vaid kaevikute rida porimülkas, on muutunud kuristikuks inimeste vahel.

Ja nii nad istuvad. Vaikides ja oma mõtteis, teine teises pingi servas. Tahtes justkui midagi öelda, kuid peljates seda teha. Otsekui oleksid sõnad need piksenooled, mis sõja uuesti vallandada võivad. Salamisi siiski lootes, et aeg pühib ära äsja nähtud ja läbi elatud koleduste müriaadi. Ning et ühel päeval võivad nad taaskord sõbralike naabritena oma pisikeses äärelinna korteris õunakooki süüa ja ilmaasjadest rääkida. Mitte ilmaasjata.

Äkki katkestab üks neist piinliku vaikuse. Ta tõuseb sõnatult püsti, rehmab käega midagi ebamäärast ning hakkab pisitasa oma linnaservas asuva varemetes kodu poole komberdama.

Life

Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.