Igal hommikul kiirustab ta mööda tuttavat teed tööle. Isegi siis, kui on parasjagu nädalavahetus. Ümber nurga, üle jalgrattatee, mööda klaasist bussipeatusest ja suurest poest. Läbi vihma ja lume, lõõtsuva tuule ja pakase. Kõrvus helisemas üks ja seesama viis. Reisijate hümn, mis lubab tal minna ja hõlbustab astumist. Ent miski hoiab rändurit siiski tagasi…
Päev kulgeb rutates ja tõtates. Märkamatult mööduvad tunnid. Tegemist on palju ja igavust tunda pole mahti. Peetud saavad koosolekud ja kohtumised. Ära kuulatud teiste mured ja lahendatud probleemid. Kuid midagi oleks siiski nagu tegemata…
Teel koju on suures poes järjekorrad. Kunded tormavad hingetuna lettide vahel. Lendavad piimapakid ja konservikarbid. Küll põrandale, küll ostukorvi. Kassasabad ummistavad väljapääse ja vahekäike. Inimesed otsivad taskutest säästukaarte ja pangakaarte, mõeldes samas, kas kõik vajalik sai ikka korvi laotud. Midagi jäi ilmselt ikka puudu…
Taas tuttav bussipeatus, kurv, rattatee. Lumine ja pisut libe jalgrada. Lapsed suures lumehunnikus kuuskedega mängimas. Suitsupausil naabrimees koeraga jalutamas. Kodune ukse avanemise piuksatus ja sulgumise kolksatus. Postkasti luugi kolin… ja tunne, et midagi ei ole siiski päris nii nagu peab.
Õhtune jalutuskäik metsas. Pimedus koogutab puulatvade kohal. Lumevaip helgib kahvatus öövalguses. Taevas on kristallselge. Miljonid tähed ripuvad sõelana pealael. Silmad joonistavad rutakalt taevanööpidest tähtkujusid. Ent kõige keskel on siiski justkui mingi tume tühimik…
Tähti üle lugedes võib nii hoogu sattuda, et öökuninganna, suur kollane kuu, jääb hoopiski märkamata. Hellalt vaatab ta oma pisut nukral pilgul puude vahelt ja vaikib kannatlikult. Ehk saabub kunagi ka tema tähetund.
Rahutu hing kibeleb rändama. Otsima puuduvat metsast ja metsa tagant. Kaljupanga pealt ja mere kaldalt. Lume seest ja jää alt. Teha ümbruskonnas tilluke tiir tundub rahustavana. Suure hooga välja maanteele tormates taipab reisija aga õige pea, et valitud sai sootuks vale suund.