Words

Üllatus

Sügisene hallus on ühtäkki kadunud. Järsku, kõigile ootamatult taandus ta jahedasse öhe. Põgenes tuhatnelja valgete räitsakate eest, mis aeglaselt, kuid kindlalt üksteise järel põllule langesid. Kuivetunud pruunikad heinakõrred kooldusid neid valgeid talvekuulutajaid pidulikult kummardama. Neil oli hea meel, sest terve pika kõleda sügise olid nad kiikunud kangekaelse põhjatuule käes, kes sööti jäänud põldu mitte kuidagi rahule jätta ei tahtnud. Nüüd pakkus saabunud valge lumi neile pisutki kaitset. Kõrrelised tõmbasid ülimalt rahuolevana endale peale värske puhta lumeteki.

Sügis

Ma astun liival omaenese jälgi mööda. Nendesse kogunenud vihmapiiskadelt näen sügise peegeldust. Ma tunnen su sosinat oma kõrvus, ma hingan sisse su lõhna.

Eha

Ta kappab mööda teed ja püüab leida lunastust. Tolmupilv paiskub kõrgele õhku kui ta kõigist mööda kihutab. Ruttab loojuvale päikesele järele ega vaata kordagi tagasi. Ehataevas punetab kui hõõguv süsi, mille kerge tuuleõhk on lõkendama löönud. Sädemed aga tulevad ränduri hingest, lendavad välja silmist ning vallanduvad praksatustena rinnus.

Kodu

Kodu, see ei ole koda, millel aken-uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.

Kuidas

Kuidas ma saaksin teha uuesti kõik head asjad?
Kuidas ma saaksin parandada kõik halvad asjad?