Arhiiv #5

Kõndimine

Päike paistab läbi puude, sügisene tuul keerutab metsateel värvilisi lehti. Viimased soojad päikesekiired meenutavad suve. Aga praegu on ka ilus. Sahistada jalgadega lehtedes, nautida ilusat sügisest päeva. Tuul tõuseb hetkeks. See ei ole soe sügisene tuulehoog, pigem pisut jahe, kuid siiski veel sõbralik. Sügistormideni on veel aega. Teerada muutub kitsamaks ja käänulisemaks. Vahel tundub, et see kipub sootuks ära kaduma, kuid siis jälle tekib uuesti, ei tea kust. Puud kaarduvad metsatee kohale. See on segamets. Kased, kuused ja haavad. Haavad on metsas igal pool, kuid teiste seas jäävad nad märkamatuks. Osad kuused on väikesed. Tibatillukesed nagu päkapikud, kes varsti seda metsarada mööda naaberküla lastele jõulukinke tooma ruttavad. Teised aga jällegi suured ja tugevad. On näha, et elu tormid ei ole neid räsinud, vaid vastupidi, tugevaks teinud. Neil on jõudu, et muutlikule ilmale vastu seista. Uhkustundega sirutavad nad oma suured oksad välja ja sunnivad väiksemaid võsukesi end ohutus kauguses sisse seadma.

Uni

Uni on hea. Uni laseb mu meelel puhata. Puhata kõigest, mis on mu ümber ja kõigist, kes on mu ümber. Uni aitab puhata iseendast ja oma mõtetest. Uni peletab väsimust, leevendab hingepiina ja valu. Valu, mis muidu ei taha kuidagi järele anda. Ta päästab mind kannatuste rajalt ja pakub hetkekski lohutust.