Päike paistab läbi puude, sügisene tuul keerutab metsateel värvilisi lehti. Viimased soojad päikesekiired meenutavad suve. Aga praegu on ka ilus. Sahistada jalgadega lehtedes, nautida ilusat sügisest päeva. Tuul tõuseb hetkeks. See ei ole soe sügisene tuulehoog, pigem pisut jahe, kuid siiski veel sõbralik. Sügistormideni on veel aega. Teerada muutub kitsamaks ja käänulisemaks. Vahel tundub, et see kipub sootuks ära kaduma, kuid siis jälle tekib uuesti, ei tea kust. Puud kaarduvad metsatee kohale. See on segamets. Kased, kuused ja haavad. Haavad on metsas igal pool, kuid teiste seas jäävad nad märkamatuks. Osad kuused on väikesed. Tibatillukesed nagu päkapikud, kes varsti seda metsarada mööda naaberküla lastele jõulukinke tooma ruttavad. Teised aga jällegi suured ja tugevad. On näha, et elu tormid ei ole neid räsinud, vaid vastupidi, tugevaks teinud. Neil on jõudu, et muutlikule ilmale vastu seista. Uhkustundega sirutavad nad oma suured oksad välja ja sunnivad väiksemaid võsukesi end ohutus kauguses sisse seadma.
Mõnedel puudel pole aga nii hästi läinud. Neile ei ole antud võimalust nautida väärikat vanaduspõlve. Paari sammu kaugusel lamab pikk ja sihvakas kasepuu. Ilusa heleda tüvega, mustad kriipsud peal. Eelmise sügise torm murdis suure puu koos juurtega maast välja. Ja siin ta siis lebab, tume juurterägastik püsti, ning ootab, kuni aeg oma töö teeb. Juurteta pole jõudu, juurteta pole elu. Juured kammitsevad, muudavad puu justkui pärisorjaks, aga side maaga on talle elutähtis. Ilma selleta kaob kõik. Kaob elu, kaob tahe kasvada ja suursuguseks saada. Kaob lõpuks puu isegi.
Aeg teeb oma halastamatu töö. Päike hakkab loojuma, mets muutub pimedamaks. Lehtede sahin teerajal on pisut hirmutavgi. Ümberringi on näha puude tumedaid siluette. Oksad kõiguvad tuule käes. Teerada lookleb endiselt vasakule ja paremale, samm kiireneb.
Sügishämaruses tontlikuks muutunud metsatukast väljajõudmine toob kergendustunde.