Hammasrattad pöörlevad. Hoovad liiguvad. Rihmad ajavad rattaid ringi. Masinavärk töötab täisvõimsusel. Töötab päevast päeva. Kuust kuusse. Aastast aastasse. Peatumata.
Igal osakesel selles süsteemis on oma kindel roll. Iga hoob täidab mingit ülesannet, iga mutrike hoiab midagi kinni. Väike hammasratas ajab ringi suuremat. Suurem veel suuremat. Veel suurem järgmist ratast, mille peal jookseb rihm. Või äkki on see hoopis vastupidi. Suurem ratas ajab ringi väiksemat, see omakorda veel väiksemat. Ja nii ikka edasi.
Masinavärgi keerukus on lõputu. Tõtt-öelda ei tea keegi täpselt, mis mida ringi ajab. Või milleks kogu seda kaadervärki üldse vaja on. Teada on ainult see, et ta peab töötama. Pidevalt ja katkematult.
Iga mutrike arvab, et ta on äärmiselt vajalik. Et ilma temata jääb see seadeldis seisma. Kui mõni osake rikki peaks minema, hakkab masin tõepoolest imelikult käituma. Koliseb, rappub, logiseb. Tundub, et kohe pudeneb ta pisikesteks tükkideks ja lakkab olemast.
Vaene mutrike ei taipa aga, et tema vajalikkus on müüt. Tõsi, ilma hammasrattata masin korralikult ei tööta. Ilma rihmata jäävad osad rattad liikumatuks. Kuid rihm on vahetatav ja hammasratas uuendatav. Selles seadmes ei ole asendamatuid osasid.
Kolina ja rappumise peale saabub meister. Eemaldab vigase ratta või mutri süsteemist ja paigaldab sinna järgmise. Ta on väga vilunud ja suudab seda teha masinat peatamata. Vaid mõne hetkega on endine olukord ja sujuv töö taastatud. Ning kogu see hoobade ja võllide rägastik saab jälle täistuuridel edasi kihutada.
Vahel muutuvad rattad rahutuks ja hakkavad krigisema. See on kole ja kaeblik hääl. Kaugele on kuulda, et neile ei meeldi kui neid sedasi teiste poolt lakkamatult ringi aetakse. Ilmselt tunnevad nad end ekspluateerituna.
Taas tuleb kohale meister. Ta tilgutab pisut määret tujutsevate rataste vahele ning krigin kaob. Hammasrattad rahunevad, justkui leppides oma saatusega. Ühtegi kriuksatust ega vilinat pole enam kuulda. Masinavärk töötab kui õlitatult.
Ent kulumine on paratamatu. Varem või hiljem lakkab mõni osake taas töötamast. Õli on kui pettus, mis lükkab edasi saatuse julma ettemääratust. Millalgi tuleb kätte hetk, kus ka õlitatud ratas puruneb ja ta välja vahetatakse.
Katkine osake aga visatakse minema ja unustatakse. Parandama ei hakka seda keegi. Lihtsam on võtta uus. Paigutada see süsteemi ja lasta tal tunda end tähtsa ja vajalikuna. Kuni ta lõpuks ära kulub ja katki läheb. Ning seejärel asendada ta uuega.
Sest masin peab ju töötama. Päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse. Igavesti.