Päikesepaisteline soe suvepäev. Suured valged pilved jalutavad rahulikult üle helesinise taeva. Külg külje kõrval nagu vagurad lambukesed.
Kuid üks pilv on eriline. See on teistest pisut väiksem ja kleenukesem. Õhkõrn südamekujuline pilveke, mis pisut häbelikult ja aralt teiste seas oma õiget teerada leida püüab. Ta on nii õrn, nii habras. Nii tagasihoidlik, nii täiuslik. Pisike armas olevus, kes helesinise taeva imekauniks muudab.
Vaikselt ja pisut segaduses otsib ta oma kohta teiste seas. Ta liigub teistmoodi, just talle omapärase sammuga. Ta kuju on eriline. Nii ideaalne, nii kaunis. See pilv on tehtud maailma kõige puhtamatest vihmapiiskadest. Need on nii selged ja säravad, et piiskade kristalne helk ulatub alla maa peale. See annab väiksele pilvekesele erilise aura.
Tahaks seda pilve kallistada. Võtta tal ümbert kinni. Suruda teda hellalt enda vastu. Panna pea tema puhtasse valgesse rüppe. Tunda tema õrna rahustavat puudutust oma laubal. Peita oma nägu tema sisse ning unustada kogu muu maailm.
Tahaks aidata tal leida oma tee teiste suurte pilvede vahel. Juhatada ta läbi avara taeva. Hoida ja kaitsta teda kui oma suurimat varandust, et ta oma hapruses ei puruneks ega katki läheks.
See habras pisike südamekujuline pilv on päikeselisest soojast suvepäevast teinud maailma kõige kaunima päeva, mis iial olnud on.