Vanamemm tõstab sisseharjunud liigutusega kaalukausile musta läikima kulunud kaaluvihi. Roostetanud kaal koliseb, taldrik koos vihiga rapub pisut ja jääb siis üles-alla õõtsuma. Osuti kaalul võngub samas rütmis raskusega kuni jääb lõpuks seisma. Täpselt üks kilogramm. See on keelatud viljade turg ja kaalukausil on hapud viinamarjad.
Viinamarjad on nii hapud, et naaberlettidel kaubitsejad imestavad, kuidas neid üldse võimalik müüa on. Aga müüa saab kõike. Alates õhust kuni oma hingeni. Siin turul läheb kõik kaubaks.
Ning kõikjal kõiguvad kaalud ning kolisevad kaaluvihid. Üks kilogramm mõrusid mureleid. Kaks kilogrammi tooreid tomateid. Pool kilo soojendatud südant. Müüja määrab hinna, ostjal jääb vaid nõustuda.
Suurem raskus on kokkuostetud varandus koju vedada. Mida nad küll selle kraamiga peale hakkavad, imestavad möödujad. Aga igal asjal on ostja silmis väärtus. Muidu ta neid ju ei ostaks. Kui just ostmine pole ajendatud ahnusest, soovist oma suurema kraamikandamiga teiste seas silma paista. Ise nimetavad nad seda tähtsal hääletoonil kasulikuks investeeringuks. Eks hapud viinamarjad saavad ka kunagi küpseks. Eks toored tomatid kõlbavad mõne aja pärast kindlasti süüa. Kui nad enne just ära ei kuiva ega mädane.
Eriti edukalt lähevad kaubaks aga luksusesemed. Sellised, mida iga lihtsurelik omale ihkab. Au. Väärikus. Uhkustunne. Hing. Puhas hing. Puhas hing on kerge, ühe kilogrammi eest saab seda mõõtmatul hulgal. Puhast hinge ihkavad kõik, seetõttu on see suur defitsiit. Nagu kunagi seisti suhkrusabas, talongid näpu vahel, seisvad aplad ostjad nüüd järjekorras, et hankida puhast hinge, armastust ja lunastust.
Ent suures ostutuhinas ei taipa nad, et kerge vaevaga omandatud puhas hing määrdub koduteel ning muutub raskeks. Tohutuks koormaks, mida tuleb kaasas tassida. Ja ega hing ei ole see, mida saab kuhugi tänavanurgale või, veel hullem, prügikasti, maha jätta. Tema on meiega kõikjal kaasas. Ikka ja alati.
See on alles raskus, mille kandmiseks end tõsiselt treenida tuleb.