Puudub soov kirjutada, soov mõelda, tahe järeldada. See kõik on farss. Tühi kest, millel puudub sisu. Või kas ikka on?
Mis on see vorm? Mis on see kehastus? Mis on see, mis paneb meid edasi liikuma. Mõtlema. Tundma. Tundma end vajalikuna. Tundma, et meist hoolitakse. Tundma end… inimesena.
Mis on see, mis hoiab meid vee peal? Mis kannab meid läbi elu lainete. Annab meile jõudu ujuda üha edasi. Helge tuleviku poole. Päikese poole. Helesinisesse unistusse.
Ja mis on see, mis meid tagasi hoiab? Allapoole tirib. Nii et lained vahel üle pea kokku käivad. Et järsku mattub kõik pimedusse, ning on külm, märg ja vastik. Et on näha, kuidas mere taha loojuva päikese viimased kiired meid armutult maha jätavad. Ning pole sugugi kindel, kas me kunagi veel neid uuesti näeme.
Mis on see, mis laseb meil hingata? Tõmmata enesesse sooja varakevadist õhku. Lume sulamise ja looduse ärkamise õhku. Sirutada käed välja ja tunda end vabana. Vabana kui lind. Ning lasta end tuulel paitada ja edasi kanda. Viia meid kõrgustesse. Tähtede juurde.
Ja mis on see, mis meid lämmatab? Mis viib meist välja viimasegi hapnikumolekuli. Mis katab meie näo. Ei lase hingata ega nutta. Ei lase karjuda. Mis on meid täiesti endasse haaranud ning võimutseb meis ja meie ümber. Suretab pisitasa iga rakukest meie sees. Tekitab ängi, piina ja tuska. Kägistab meid oma paljaste kätega.
Mis see on, mis võib vahel olla nii hea ja vahel nii tappev? Vahel nii tiivustav ja vahel nii ahistav. Vahel soe, lausa tulikuum. Ning vahel külm nagu jää. Me kõik teame seda. Me kõik oleme seda tundnud. Oleme igatsenud. Ja oleme vihanud.
Ning korraga jõudnud arusaamiseni, et see ongi see, mis teeb meist… inimesed.