Ma vaatan peeglisse ja näen sind. Sa seisad mu ees. Ma kallutan pea küljele ja vaatan sind. Ning sina vaatad mind. Oma säravate pruunide silmadega. Samamoodi, pea viltu. Sa naeratad. Ning mina naeratan vastu. Astun peegli eest eemale ja sina teed sama. Aga ma loodan ja unistan, et näen sind kunagi veel.
Ma seisan järve kaldal. Päike hakkab loojuma. Vesi on sile ja tasane. Siinsamas kõrval on pisike sild, mille külge on seotud paat. Ma jalutan paadisillale ja vaatan vette. Ja ma näen sind. Sa piilud samuti üle silla serva minu poole. Ma naeratan. Ning sina naeratad vastu. Su näojooned on nii leebed, nii armsad. Tahaks kõndida mööda vett, et olla sulle lähemal. Et olla sinuga koos.
Ma jalutan piki tänavat. Inimesed minu ümber lähevad kooli, tööle, koju. Kõigil on nii kiire. Nad tormavad jooksujalu ja trügivad närviliselt üksteisest mööda. Ma kõnnin mõtlikult poodide vaateakende kõrval. Pööran pilgu akendele. Ja ma näen sind. Sa liigud samas suunas nagu minagi. Sama kiiresti nagu mina. Me astume ühte ja sama sammu. Sa jalutad minuga kaasa. Libised takistamatult ühest aknast teise. Ja sa naeratad. Ning mina naeratan vastu. Nii hea on sinuga koos jalutada. Tahaks sirutada käe läbi klaasi, et sul ümbert kinni hoida. Et kõndida koos, külg külje kõrval, mööda sedasama tänavat.
Ma vaatan oma hinge sisse. Sinna, kuhu argipäeva elu tormid ei ulatu. Sinna, kus on rahu ja vaikus. Ja ma näen sind taas. Sa oled pugenud sügavale minu hinge. Kohta, kus on hea ja kindel olla. Seal ei saa keegi sulle haiget teha. Ma hoian sind õrnalt kui oma kallimat varandust. Sa vaatad üles minu poole. Ma teen sulle pai ja naeratan sulle. Ja sina naeratad vastu.
Sellel hetkel ma tunnen, et mu unistus sind näha ja sinuga koos olla on täide läinud. Ka siis kui sa oled kaugel eemal. Isegi kui peeglit pole käe pärast. Sa oled kogu aeg minuga. Sest sa oled mu südames. Ja ma näen sind alati oma hinge peegelduses.