Kusagil linna servas, kus hulguvad vaid eluheidikud ja kraaksuvad sorgus sulgedega varesed, asub ilmetu hall paekivist müür. Mitte väga kõrge, kuid siiski piisavalt, et varjata piiratud ala uudishimulike pilkude eest. Suvel on ta peitunud kõrgete kaskede varju, talvel aga pugenud tänavatelt koristatud lumehunnikute taha. Vähesed teavad, mis asub teiselpool müüri. Kitsast roostetanud väravast niisama lihtsalt sisse astuda ei tihka keegi. Ja ega väga ei huvitagi, sest pealtnäha pole aia taga midagi erilist. Mõralise asfaldiga kitsas jalgtee, mille pragudest suviti raudrohi ja orashein välja ronib ning kus teod armastavad pärast äikesevihma koosolekut pidada. Selle lõpus aga hiigelsuur punastest tellistest kahekorruseline viilkatusega hoone. Üleni kinninaelutatud akende ja lõunatiival asetseva kõrge vaatetorniga. Justkui mõni pühakoda. Kui mitte sakraalne, siis vähemalt proletaarne.
See oligi kunagi tööliste meka. Pool sajandit tagasi askeldasid siin usinalt kudumisvabriku nobedate näppudega naised. Tulid igal hommikul tööle ja istusid oma suurte kangastelgede taha. Lasksid aga süstikul lennata. Ja jutuvadal. Kõmul ning klatšil. Naerupahvakud ja värvitud lõimede lõhn täitsid mürarikkaid saale. Usinalt tegid nad oma tööd, nende kangad olid hinnatud kogu piirkonnas ja kaugemalgi.
Ent siis saabus uus aeg. Tulid uued inimesed, uued ideed ja mõtted. Seati teised eesmärgid. Kusagil kaugel, seitsme maa ja mere taga toimus robotite revolutsioon. Jutuvada asendus mootori ühtlase surinaga. Nobedad näpud vilkate metalsete sõrmedega. Maailm muutus väiksemaks ja tootmine kolis teise ilma otsa. Siinseid inimesi polnud enam vaja. Ning hiigelsuur hoone jäi tühjaks. Elekter lülitati välja. Akende ette löödi lauad. Välisuks keevitati kinni. Mitukümmend aastat pole siin midagi toimunud. Elu oleks justkui seisma jäänud.
Tuul keerutab puudelt langenud lehti üle mõralise kõnnitee. Värav kiiksub anuvalt iilide käes. Akende ette löödud lauad lõgisevad närviliselt. Ukse ees kiigub posti otsas suur purunenud klaasidega tänavalatern. Kuskilt kostuks nagu kassi kräunumist.
Kuid siiski on selles tondilossis midagi veidrat. Liiga hästi on säilinud punane viilkatus. See oleks justkui uus. Liiga heledad ja noored on teise korruse akende ees olevad lauad. Ning akende all lookleb sirelipõõsaste varjus vaevumärgatav teerada. Viib sisse kitsukesest keldriuksest, mida roostetanud värava juurest näha ei ole. Keldrist pääseb aga kruvina keerduva järsu raudtrepi kaudu teisele korrusele. Trepp on väga kulunud, tema erkroheline värv tükati lahti koorunud ja õliselt määrdunud. Ka ülakorrusel olev kolossaalselt suur ruum ei näe parem välja. Selle seinad on õlakõrguseni tumeroheliseks võõbatud. Saali ülemine osa on aga valge, mis aja jooksul tahmunud ja ära määrdunud. Valge ja rohelise kokkupuudet tähistab seinal ilmetu tumepunane kitsas triip. See järgib usjalt ruumi kõverusi ja kaob lõpuks silmist. Lae all joonistub aga välja kandetalade sümmeetriline muster, segamini kaablite, torude, konksude ja ämblikuvõrkudega. Aknaid katvate laudade vahelt kandub ruumi viirastuslikku valgust, mähkides saali kaugemad sopid saladuslikku pimedusse.
Kõik on sätitud täpselt nii, et päev paistaks vaid ruumi keskele. Seal, otsekui rambivalguses, seisavad päratusuured kangasteljed. Ning üldsegi mitte lihtsalt niisama tolmununa ja unustatuna. Ei, siin käib vilgas töö. Süstik liigub nobedasti edasi-tagasi, punudes riidesse erivärvilisi niite. Perioodiliselt täidavad ruumi soalaadi lõksatused. Telgede tagant vonkleb aga välja kangas, loogeldes taamal hämarasse öhe. See on ajavaip. Kirju tekk, mis kogub endasse hetke sündmused ja emotsioonid. Ta tekib siin, kangastelgede olevikus ning kaob mustavasse minevikku. Kangruks on aga saatus, kes teljepingil istudes hoolsalt süstikut juhib ja energiliselt tallalaudasid sõtkub. Vaiba muster on tema looming.
Heledamates värvides niidid räägivad helgetest mälestustest. Tumedad laigud kurbadest sündmustest. Kirevad toonid meeldejäävatest läbielamistest. Hallid värvid üksluisest igapäevaelust. Oskaja mõistab seda raamatut silp-silbilt, kude-koelt. Kõrvaltvaataja imestab lihtsalt ilusate mustrite üle. Kindlasti tahaks ta seepeale küsida, ega väikest tükikest kaasa võtta saaks.
Aga see pole võimalik. Ajavaip on määratud unustusse kaduma. Kulgema pimedusse ja igavikku. Ei ole ette nähtud, et ta kaunistaks kellegi elutuba. Oleks mõeldamatu, et tema otsas päevast päeva tallataks ja koerad seal oma suurt konti näriks. Või et aeg-ajalt kukuks kudede peale tilk punast veini, või isegi mõni pelmeen. Minevik on püha ja puutumatu. Mineviku peal trampimine sündsusetu.
Olevik on see-eest määratud jääma. Ja nii ka kangasteljed. Need peavad töötama, et olevik saaks olnuga põimuda. Et päevased tülid ja tormid leiaksid rahu ajaniitides. Olgu need siis pealegi tumedad, ent miks mitte ka helgemad. Armastusest ja valust veripunased. Hallid nagu hiirekesed. Helesinised nagu unistused. Mõne hetke pärast ei näe mustrit enam keegi. Õige pea elab see edasi vaid vaatleja mälestustes. Kuni ka tema ükskord ajavaibaks saab.