Vahel ma sulgen silmad ja näen mineviku sähvatusi. Ammu unustatud pildid jooksevad taas meeltest läbi. Inimesed, kes kunagi olid mu elus, ja olukorrad, millest kunagi koosnes mu elu. Tuhmunud mälestused ärkavad taas kõuekärgatusega ellu ja panevad tormi kätte jäänud hinge üleni vabisema.
Mõned pildid on nii selged, et meenub viimane kui üks fraas, lõhn, emotsioon. Teised on jälle nii udused nagu vanad fotod, kust vaevu-vaevu tegelaskujusid ära tunda võib. Miskipärast on need kujud aga alati ühed ja samad. Peategelased selles veidras albumis. Ja olustikudki korduvad justkui mängiks katkine grammofoniplaat. Ning kõige sellega kaasnev tunne, olgugi et pisut summutatud, ketrab samal toonil ja sama meloodiaga nagu tookord.
Nuusutada minevikku on kui maitsta vana veini. Juba selle lõhn viib tagasi hetke, kui küpsed viinamarjad alles põllult kokku korjati. Ning esimene sõõm seguneb selle päevaga, kui hinnaline jook pudelisse valati ning kork õhukindlalt suleti. Ikka selleks, et talletada momenti tollest ilusast päevast ning veinimeistri emotsiooni sellest hetkest.
Erinevalt vanast veinist, mis avatakse vaid eriti pidulikel juhtudel suure tseremoonia saatel, avanevad vanad mälestused sageli ootamatult, vahel isegi soovimatult. Ammu unustatud paberileht raamaturiiulis, mittemidagiütlev ese kapi otsas, raadiost kostuv lihtne viis – need kõik võivad ühtäkki osutuda imedemaale viivaks küülikuuruks, kuhu kukkudes ärkavad ellu need hetked, mis enam kunagi korduda ei saa.
Ent erinevalt sellest samast hästi hoitud vanast aromaatsest veinist võivad mõned mälestused olla hoopis hapud, piprased või kibedad. Ükskõik kui palju mahedat süüa, üks pipratera paneb suu ikkagi õhetama ja jätab tuikava maitse alles veel pikaks ajaks. Sellest hoolimata tasub siiski proovida, sest isegi üks kibe mälestus ei suuda rikkuda seda ilusat tunnet, mida tekitavad ülejäänud helged hetked.
Hoopis hullem on aga olukord siis, kui piprateri pole mitte üks, vaid peotäis. Sellistel momentidel on hea mõelda, et tegemist on siiski imedemaaga, kust põgenemiseks tuleb lihtsalt küülikuuru kaudu tegelikkusesse tagasi pugeda. Kui vaid uru sissepääs silmist ei kaoks.