Ta seab end kardinate varjus valmis. Sikutab helehalli pintsaku sirgeks, nööbib kaks nööpi kolmest kinni. Kohendab õhkõrna helesinise rukkilillemotiiviga särki, mille valged käised õige pisut pintsakuvarrukate alt välja piiluvad. Täpselt nii palju nagu vaja, mitte millimeetritki rohkem.
Tunnetab sõrmedega oma veripunast lipsu. Windsori sõlm sobitub täpselt särgikrae otstega. Kraenööbid on ilusti kinni. Lipsunõel otseks, puna-sinise randiga väike taskurätik pintsakutaskust kolmnurkselt välja vaatama.
Ta on valmis. Viipab inspitsiendile, kes pisikeses putkas läbi klaasi teda ainiti jälgib.
Eesriie liugleb lahti. Teisel rõdul süttivad kummaski servas prožektorid, joonistades lavalaudadele kaks heledat lõikuvat sõõri. Mingi veider Venni diagramm. Ühisosa justkui oleks, aga mille vahel? Kutsuvalt lebavad nad parnassil, oodates sisuga täitmist.
Ta astub kindlal sammul valgusvihku. Sätib ühe jala ühte, teise teise ovaali. Asetab käed seljale ja vaatab, pea püsti, otse pimedusse. Tema pilk on selge, liigutused rahulikud ja välja mõõdetud. Ta valitseb olukorda täielikult. Publik tajub, kes on hetke peremees ja silmitseb teda andunult. Seda hetke ta naudib, on alati nautinud. Silmapilk enne alustamist. Täielik tähelepanu. Ta viivitab meelega, joobudes sellest üürikesest momendist.
Paus kannab. Saalis on tunda ootusärevust. Kusagil kaugel nagiseb põrand, aga see lõpeb kohe. Keegi ei tihka pühalikku vaikust lõhkuda. Ainult prožektorid undavad ja keerutavad valgusvihus tolmukübemeid.
Ta alustab. Hääl on kindel ja rahulik. Sõnalõpud on selged, laused joonlauaga välja mõõdetud. Rõhk ja intonatsioon on veatu. Nagu ka tekst, mis voolab üle tema huulte. Ta teab, mida räägib. On alati teadnud, sest ei aja kunagi tühja juttu. Pealtvaatajad kuulavad aupaklikult. Mitte ühtegi sosinat, ainsatki kommentaari, mitte mingit nihelemist. Sõrmed ei naksu, telefonid ei helenda, mitte keegi ei kopsi kinganinaga.
Kuigi kõne pole pikk, tunneb ta peagi seletamatut väsimust. Veider sudu langeb meeltele. Taju ähmastub. On see kuumusest? Aga siin pole ju palav. Ärevusest? Ta on esinenud kümneid kordi ka palju suuremale saalile. Ei, see on midagi muud. Ajuudu varjutab ta mõtted. Kõne muutub aeglasemaks ja ebakindlamaks. Varem nii selged sõnad sulavad vähehaaval omavahel kokku.
Ja siis see juhtub. Ta eksib silbiga. Teadvus mõtles üht, aga keel ütles sootuks muud. Pisike eksimus, ei midagi erilist. Isegi saal ei pööra sellele tähelepanu, vaid kuulab lugupidavalt vaikides edasi.
Teda haarab ärevus. Mis just toimus? Ootamatust vahejuhtumist tekib särgi alla väike laik. Seda ei näe keegi, sest pintsak varjab reetlikud märgid. Aga laik on olemas, ta tunneb seda. Soe märg plekk, mis tasapisi üha laieneb. See laik ei sisenda mingit kindlustunnet. Midagi on väga valesti.
Ta püüab jätkata nagu poleks midagi juhtunud. Aga sõnad ei ole üldse need, mida ta öelda tahtis. Laused pole need, mida ta varem valmis sättis. Siiski ei ole see seosetu jutt. Ei, see on piinlik jutt. Ta tahaks lõpetada, aga etteastet pooleli jätta ei saa. Tuleb jätkata. Tal on häbi. Nii häbi, et vaju või maa alla, aga midagi pole teha. Sõnad lihtsalt ilmuvad ta huulile. Mingi ürgne tung sunnib neid ükshaaval välja ütlema. Tal puudub igasugune võim seda peatada. Silp silbi järel muutub sorav ilukõne katkendlikuks kiireks piinlikuks pihtimuseks.
Mida lause edasi, seda suuremaks muutub häbiplekk tema särgil. Nüüd paistab see juba pintsaku revääri vahelt välja. Iga sõnaga muutub laik laiemaks ja tumedamaks. Helesinised rukkililled taanduvad. Üksteise järel imeb laik need endasse.
Sõnade vool kiireneb. Enam ta neid lausu, pigem röögib täiest kõrist. Tulistab häälikuid nagu kuulipildujast. See on kontrollimatu sõnadevalang ja tema on juhitamatu automaat.
Veel-veel-veel! Ta kisab vaikusesse, pimedusse. Karjub inetusi ja koledusi. Ei mingit piinlikkust enam. Kõik on teile, kallid kuulajad, kaaskannatajad! Seda etendust te ei oodanud, ei, aga pileti ju ometi ostsite. Nautige siis nüüd - elu parimat etteastet.
Kõne katkeb poole lause pealt. Ta jõud raugeb, hääl kustub ja pilk kuhtub. Tume laik on vallutanud kogu rinna. Ta surub sellele oma parema käelaba. Laik on soe ja tumepunane, lipsuga sama värvi. Ta surub tugevamini. Valus on. Kohtuavalt valus. Verd immitseb tema sõrmede vahelt ja tilgub lavalaudadele. Täpselt sinna, kus valgusvihud lõikuvad. Nõrkenuna vajub ta ovaalide keskele.
Ta on kõik oma hingelt ära rääkinud.
Ta on oma hinge välja rääkinud.
Ta on jälle tervik. Igaviku ja oleviku ühisosa heledatest sõõridest diagrammil.
Inspitsient jälgib viimast stseeni tähelepanelikult oma klaasist putkast ning on rahul. Suurepärane! Maailma meistriklass! Väärt igat piletile kulutatud senti. Ta lülitab prožektorid välja. Etteaste on lõppenud.
Üldvalgus süttib, kroonlühter valgustab sirgeid pingiridu.
Saal on inimtühi.