Tuba on tühi ja jäine.
Keegi on asjad ära viinud ja kütte kinni keeranud.
Pimedus kõnnib mööda tolmuseid nurki.
Hirm koputab uksele,ahastus ulub korstnas.
Põrand nagiseb ja külmkapp keerab köögis teist külge.
Talv hingab kuklasse.
Tõmbun kerra. Võtan kaisukaru ja surun enda vastu.
Tühjus täitub ja vähehaaval hakkab soojem.
Ämblik loivab mööda seina ja koob võrku. Keda sul siin enam püüda on?
Hetkega on ta põrandaprakku talvituma kadunud.
Pimedus pilgutab silma.
Süütan küünla. Leek peegeldub tagasi tühjast pilgust.
Nuusutan jõule. Kaneeli- ja õunalõhnalisi.
Näksin küpsist, mida teha ei tohi. Mõtlen mõtteid, mida mõelda ei tohi.
Pigem siis juba porgandit või kapsast. Pipart keele alla. Soola haava peale.
Lumi sulab akna taga. Veepiisad tilguvad trummipõrinal aknalauale.
Vaikuse aplaus.
Laual õitseb alpikann. Juba suvest saadik, katkematult.
Rumal lill, miks sa piinad ennast? Miks sa ei puhka.
Sinu õitsemist ei näe siin keegi. Vaid harva eksib sinuni mõni üksildane pilk.
Kastan pisaratega alpikanni, nopin ära närbunud lehed.
Üksilduse ilu.
Lille kõrval lebab avamata ümbrik. Kauguse virvendus.
Lugemata sõnumid, tundmata emotsioonid. Ootus ja teadmatus.
Ümbriku all on valge tühi paberileht. Toa peegeldus.
Servast servani täis kirjutamata lauseid ja soovimata soove.
Võtan paberi ja lisan veel ühe rea.
Häid saabuvaid jõulupühi.