Vabadus tulla ja minna. Vabadus olla ja jääda. Vabadus mõelda ja öelda.
Kuid kas see ikkagi on päris vabadus? Kas vabadus tähendab võimalust kõike kõrvale visata ja ära minna? Pöörata lihtsalt selg minevikule ja astuda tundmatusse tulevikku, saatjaks hüljatute pisarad.
Või öelda seda, mida sülg suhu toob, olgugi et kuulajad haaravad kahe käega peast kinni.
Või teha midagi, mis vaatajaid silmi pööritama paneb ja lahkuma sunnib, nii et lõpuks on kogu etendus vaid tühjale saalile.
Vabadus tähendab vastutust. Vastutust enda ja oma lähedaste, sõprade ja tuttavate ees. Vastutust ühiskonna ees. See tähendab kohustust mõelda oma tegude tagajärgedele ja näha ette seda, mis juhtub tulevikus. Kuidas täna tehtud otsused mõjutavad homset päeva.
Vabadus ei ole mänguasi. See on kätte võidetud õigus langetada otsuseid. Ent iga võit on kellegi kaotus. Iga privileeg on ihaldusväärne, sest leidub inimesi, kellel seda ei ole. Eelisseisund tekitab ebaõiglustunnet, kadedust ja viha. Vabaduse ihkajaid on palju, vabadusest loobuda soovijaid ilmselt mitte ühtegi.
Otsustajate käes on võim. Võim otsustada ka seda, kellele anda rohkem, kellele vähem vabadust. Kõige kavalam on pakkuda tunnet, et inimene on vaba. Isegi kui ta seda tegelikult ei ole. Vabadusetunne hävitab vastupanu, muudab inimese taltsaks ja rahulolevaks. Õnnelikuks hingeks, kes arvab, et taevas on igavesti sinine, rohi roheline ning päike kuldne.
Õnnelikul ja end vabanda tundval inimesel ei tule meeldegi, et ööd on vahel mustad, talved on külmad ning on päevi, kus päikest ei paistagi.
Kuid lisaks vabadusele on olemas ka kohustused. Teha tööd, et tuua leib lauale. Jagada oma kogutud tarkust järeltulijatele. Hoolitseda vanemate ja nõrgemate eest. Aidata neid, kes kunagi aitasid, ent praegu on hoopis abivajaja rollis. Kohustused piiravad vabadust. Muudavad rahutu hinge sunnismaiseks. Panevad peale oma koormised ja kirikukümnised. Kohustustega ilmakodanik ei ole enam täiesti vaba tulema ega minema. Tuleb arvestada olijate ja mahajääjatega.
Kohustusteta vabast hingest saab aja möödudes aga lihtsalt hulgus. Kodutu, kellel pole kuskil olla ega kellelegi loota.
Omada veidi kohustusi ja sellele vastutasuks mõnda lähedast inimest enda kõrval ei ole koormis ega kümnis. See on privileeg, mis mitte ei takista, vaid kergendab uute sihtide seadmist ja kättesaamatute tippude vallutamist.
Ning lõpuks on kõigil üks vabadus, mida ei suutnud mõisnik ära võtta pärisorjalt ega kuri võõrvõim alistatutelt. See vabadus on igaühe hinges ning ta ilmutab end pisikeste unistustena, mis nende kandjat aeg-ajalt oma lummusesse mässivad. Nii mõnestki sellisest unistusest võib kunagi saada reaalsus, mis aitab vabaneda sunnismaisuse ikkest või pääseda lahti anastatute puurist.
Kui vaid suures vabadusetuhinas kohustused ja vastutus meelest ei läheks.