Akna all hoovis on väike mänguväljak. Karussell, ronimispuud ja liivakast. Kõik ümbritsetud madala hekiga. Liivakasti kõrval kasvav suur tammepuu sirutab oma võimsaid oksi mänguplatsi kohale. Puu on raagus, sest on hilissügis. Lehedki on juba koristatud ning vaid tugevad paljad oksad kiiguvad atraktsioonide kohal.
Mänguväljak on tühi. Roostetanud redelipulkade vahel ulub tuul. Ta mängib liivakastis liivaga, keerutab seda üles ja puistab üle väljaku laiali. Redelipulgad on kõverad, karussell on luitunud ning liivakasti lauad pragunenud. Kunagi helevalge liiv on muutunud mustaks ja räpaseks. Kellelgi pole tahtmist seda vahetada.
Roostetanud karussell krigiseb, kui tuul seda ringi ajab. Kuidas ta ka ei püüaks, õiget hoogu ei saa see enam kunagi sisse. Vaid kaeblikud kriuksatused ja pinkide metalne kolin saadab tuule igat katset. Mänguväljak on hüljatud. Ja mitte sellepärast, et on sügis. Vaid sellepärast, et pole enam lapsi, kes siin mängiksid. Kunagi käisid kõik ümbruskonna majade poisid ja tüdrukud siin aega veetmas. Mängiti liivakastis autodega ja ehitati losse, roniti turnimisredelil ja sõideti karusselliga. Tüdrukud istusid pinkidel ja poisid lükkasid hoogu. Kostis naeru ja kilkeid. Kõigil oli lõbus ja aeg möödus märkamatult.
Kuni ühel hetkel said lapsed suureks ja kasvasid mängimise east välja. Tulid muud tegemised, muud käimised, muud olemised. Ja mänguväljak unustati. Tundus, et teda pole enam kellelegi vaja. Keegi ei vahetanud enam liivakastis liiva. Keegi ei värvinud ronimisredeli pulki ega õlitanud karusselli. Liiv määrdus, värv kulus, metall roostetas. Nüüd mängib siin ainult tuul.
Vahel harva satuvad needsamad lapsed mänguväljakule. Tulevad muudelt tegemistelt, käimistelt ja olemistelt. Istuvad karussellil ja ajavad juttu. Naeravad ja rõõmustavad. Ja mänguväljak rõõmustab samuti. Loodab, et keegi lükkab karussellile hoo sisse. Või ronib turnimisredelile. Või ehitab liivast lossi. Ta loodab, et saab veel kellelegi kasulik olla ja head meelt tuua. Kuid ei. Ajad on muutunud. Noored räägivad oma jutud ära ja lähevad laiali. Ning mänguplats on jälle tühi.
Vihma hakkab sadama. Külma sügisest vihma. Suured kristallselged piisad langevad poolviltu taevast alla. Langevad alla ja kogunevad liivakasti. Karussellile. Redelipulkadele. Kuni vihmapiisku saab nii palju, et nad sinna enam ära ei mahu ja peavad uutele tulijatele ruumi tegema. Ja sedasi nad siis tilguvad pisaratena alla. Karusselli pinkidelt ja redelipulkade otsest. Liivakasti laudadelt.
Hüljatud mänguväljak nutab. Nutab taga neid ilusaid aegu, mis olid täis päikest, rõõmu ja lusti. Aegu, mis möödusid märkamatult. Aegu, mille headust ja täiuslikkust tunneb alles siis, kui need kord läbi saanud on.
Aga mänguväljak loodab. Loodab, et lapsed tulevad kunagi tagasi. Tulevad tema juurde mängima, naerma ja kilkama. Loodab, et keegi õlitab ära karusselli, vahetab ära liiva ja värvib üle redelipulgad.
Loodab ning unistab.
Ja vihmapisarad tilguvad lakkamatult.