Valge, puhas lumevaip katab maad. Päikesevalgus paneb lume särama ja helkima. Siin-seal on näha metsloomade jälgi, kes on läbi koheva paksu lume enesele toitu otsides teed rajanud.
Lumised on ka puud. Muidu raagus, märjad ja paljad oksad on endale paksu lumekuue selga tõmmanud. Nüüd, kaardudes oma tohutu koorma all, pakuvad nad möödujatele silmailu selles muinasjutulises talvepäevas.
Valge on rahu värv. Lumi on rahu sümbol. Esimene lumi on kui esimene armastus, mis muudab vihmast nutva pimeda sügisese päeva valgeks ja kauniks. Esimene armastus on puhas ja rikkumata. Armastus, mis katab muidu nii üksikut, kurba ja alasti olevat hinge. Nagu lumi hoiab loodust, pakub armastus südamele kaitset külma ja kõleda üksinduse eest.
Kui saabub kevad, muutub lumi mustaks ja vesiseks ning sulab lõpuks ära. Annab teed looduse uuele ringile. Aga armastus ei kao. See jääb. Läbi kevade. Suve. Sügise. Kuni saabub talv ja taas kord valge lumevaip maad katab.