Ootusärevus. Midagi uut ja tundmatut. Hingemattev vaikus, mis tekib hetkel, kui saalis tuled kustutatakse ja dirigent annab märku etenduse alustamiseks. Ärev moment. Teadmatus, mis edasi saab. Kuigi lahendus saabub kõigest sekundi pärast, on kõigi tähelepanu ja pilgud ainiti lava poole pööratud.
Eesriie avaneb… ja korraga on ootus kadunud, asendunud lihtsalt huviga toimuva vastu või hoopis igavuse ja tülpimusega.
Aasta esimene päev on sekund enne eesriide kadumist. Kõrgete ootuste ja soovide päev. Lubadusega olla parem inimene. Parem laps, parem lapsevanem. Parem sõber ja leebem vaenlane. Üldse mitte vaenlane. Kõigi sõber.
Peaasi, et need lubadused ei tuhmuks, taanduks ega ununeks selle aastapikkuse etenduse ajal, milles peaosa kehastame meie ise. Et ei kaoks huvi ega tekiks tülpimust. Et oleks jõudu ja soovi oma uusaastalubadused ellu viia. Olgu need siis suured või pisikesed. Vahel on pisikeste lubaduste täitmine vaat’ et raskemgi.
Iga muutus on alati parem kui paigalseis. Iga teerist tähendab valikuid. Sinna seismajäämine on eluohtlik. Parem liikuda edasi ja leida midagi uut. Kas või uus algus.
Uus algus ei pea olema vana lõpp. See võib olla ka vana asja muutmine uueks ja paremaks. Anda vanale ja väärtuslikule uus elu. Uus algus.
Kõik ikka selleks, et kui aasta pärast eesriie taas sulgub ja üks vaatus elu etendusest läbi saab, oleks kerge minna pisikesele vaheajale ja öelda iseendale, et kõik oli tõepoolest suurepäraselt välja tulnud.