Argipäev

March 20th, 2014 § 0 comments § permalink

Päike sillerdab lainetel, vahupritsmed tantsivad rõõmsalt nende harjal. Meri on täna soe, kuid rahutu. Lained nügivad energiliselt kallast, porisedes ja turtsudes, et see nende teele pidevalt ette jääb. Kohati isegi pisut vihaselt sülitavad nad valgeid vahutorte kaldale, tõmbudes siis jälle tagasi, et uuesti hoogu võtta ja taas ranna poole kihutada. Mõni ime, et turistid eelistavad istuda pigem kaldaäärsetes restoranides, selle asemel et veemõnusid nautida.

Mudase ja kivise tänava mäepoolses servas asuvad kahekorruselised restoranid meenutavad pigem avatud terrasse ning tuulevarju sealt naljalt ei leia. Välisseinaks on vaid madal barjäär, et hajameelsed külastajad kogemata ülepeakaela tänavale ei pudeneks. Sellegipoolest on mõnus istuda araablaste kombel restorani põrandale laotatud tekkidel ja patjadel ning nautida siitsamast avanevat maalilist vaadet mägedele ning väikesele lahele. Restoranide hoovipoolne osa pole see-eest üldse mingi vaatamisväärsus. Tihedalt külg-külje kõrvale pressitud söögikohtade taga valitseb tüüpiline kohalik segadus. Lobudikesse topitud tualettruumid ja duširuumid, kus mistahes veelaskmine maksab viieteistkümne naela ringis. Nende ees lösutavad või uhkelt püstipäi seisvad kaamelid ootaksid justkui ise sissepääsude järjekorras. Putkade ümber valatud madalatel kivibarjääridel või treppidel mängivate väikeste laste kilked segunevad ümbritseva jutuvadaga. Tagatreppide juures söövad vaesemad otse astmete kõrval kiviklibul kükitades maas lebavalt suurelt savitaldrikult oma lõunasööki.

Restoranide mõlemal korrusel käib vilgas sagimine. Tekkidel istuvaid külastajaid teenindavad kärmesti beduiinirõivastes kelnerid. Viisakalt ning üldsegi mitte tüütult tülitades pakutakse kohalikke roogi, kohvi või hoopiski tassikest traditsioonilist beduiiniteed koos väikese täiendava annuse habakiga. Hoopis pealetükkivamad on aga äsja söömise lõpetanud lapsed, kes uusi turiste märgates maiustusi lunima tulevad. Igal hommikul saadavad emad neid siia tööle, müüma ravimtaimi, käsitsi punutud ehteid ja paelu ning tooma koju väärtuslikke dollareid. Kommipaberi krõbinat kuuldes on kohal terve parv väikeseid araabia poisse ja tüdrukuid, kes turuvarblaste kombel kädistades ja üksteisest üle hüüdes väljasirutatud kätega jagaja ümber karglevad. Üksteise võidu nuruvad nad magusat, muutudes kohati agressiivsekski. Nende töö tõhusust kinnitavad restorani vahekäikudes ja nurkades vedelevad arvutud läikivad kommipaberid.

Mõned neist on siiski ka loomult vaoshoitumad. Üks pika punakaspruuni seeliku ning rohekat värvi pluusiga tüdruk istub vaikselt, tume rätik peas, restorani vahekäigus ning jälgib tagasihoidlikult oma suurte pruunide silmadega toimuvat. Ta tundub teistest vanem ning on ilmselt ringikarglemise east juba välja kasvanud.

Tema kõrval on oma tegemistesse süvenenud helesiniste lõhkiste teksade ning tumepunase määrdunud dressipluusiga noorem õde. Jala ümber kannab ta peenikestest värvilistest niitidest kimpu, mida kasutab käepaelte punumiseks. Parajasti on tal ühe järjekordse eksemplari valmistamine käsil. Osavalt sätib ta oma väikeste tumepruunide sõrmedega peenikesi niite ja keerutab neid teineteise ümber. Tekkinud muster on lihtne, kuid nägus, tema näpuosavus ja toimekus aga silmnähtav.

Enesel turisti pilku tajudes jätab noorem töö pooleli ja nihkub vaikselt lähemale. Kohmetult, pisut konarlikus, kuid siiski arusaadavas inglise keeles palub ta endale head meelt valmistada ja mõne käepaela osta. Please make me happy… Kohalik giid jahutab tema lootusi, kõigil turistigrupi liikmetel on paelad juba olemas. Pealtnäha ükskõikse näoga istub ta seepeale võõra kõrvale patjadele maha ning hakkab uuesti keskendunult oma poolelijäänud näputööd edasi punuma. Vanem õde jääb aga vahekäiku olukorda jälgima.

Käepaela valmides ostab turist selle siiski ühe dollari eest ära. Tüdruk rõõmustab ning seob hea meelega oma kätetöö ostja randme ümber. Vanem õde toetub samal ajal barjääri äärde põlvedele ning vaatab osavõtlikult tehingut pealt. Alles nüüd on näha ka tema käes kimpu käepaeladega. Miskipärast ei tihka ta neid pakkuma tulla, pigem vaatab eemalt, kuidas nooremad müügitööd teevad.

Välismaalane pöördub ja küsib temaltki suveniire näha. Rõõmsalt, kuid siiski häbelikult näitab ta oma valduses olevaid esemeid. Valides välja enda meelest kõige kenama ning vastutasuks ühe dollari ja kaks läbipaistvas paberis värvilist kommi ulatades märkab turist müüja näol ujedat tänu. Paberist karamelle lahti harutades ja isekeskis vesteldes jalutavad tüdrukud minema.

Õhtul koju jõudes võtab ema nende käest teenitud raha ning saadab varahommikul lapsed taas restoranide juurde uute turistide käest maiustusi nuruma ja dollareid teenima.

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.