Tühjus

November 18th, 2013 § 0 comments

Ma kõnnin mööda võõraks jäänud radu. Sinu ja enese jälgedes. Tuttav põõsas, mis nüüdseks raagus. Seesama puu, mille najale sa toetusid. Suur sipelgapesa, kus kõik on vaikseks jäänud nagu oleksid elanikud selle hüljanud. Seest tühi känd, täidetud kõdu ja männiokastega. Metalse käsipuuga järsk trepp, mida mööda üles ja alla ronisime. Seisatan ja kuulan novembrit.

Tühjus. Vaikus.

Päikesekiir on kadunud pilvede taha. Tibutab jäist sügisvihma. Pisarad kukuvad pähe ja valguvad mööda nägu alla. Põskedele jäävad sellest märjad triibud.

Kõle sügis.

Teeäärne pink läigib vihmas vettinult ja libedalt. Aheldatud kettidega puu külge, et keegi teda ära ei viiks. Tuttav kivist ring, hõbehall konks keskel. Stonehenge. Istun selle servale ja meenutan suve. Pildid jooksevad filmina peast läbi. Hommik kämpingus. Kristallselge ja soe Vahemeri. Valge pelikan. Päikeseloojang.

Betoon on külm.

Puud ümberringi, sildid nende vahel. Sa ikka lugesid neid, kui mööda jalutasime. Jalakas. Sarapuu. Toomingas. Jugapuu. Leinakask. Kõik raagus ja valmis talve vastu võtma. Vaid üksik pruunikaks tõmbunud jugapuuleht kõlgub mõtlikult veel oksa küljes. Võtan lehe ja panen rahakoti vahele. Nagu sina ikka tegid. Kuulan metsa hingamist.

Tühjus. Vaikus.

Pankranniku serv kaardub ja paljastab oma kivise kõhualuse. Kevadel jälgisid sa siit tärkava rohu seest merel ujuvaid luiki. Mis sest, et kõrgelt paistsid nad vaid lainetel lesivate pisikeste valgete täpikestena. Nüüd on rohi märg ja kolletunud ning luiged ammu ära lennanud. Sinna, kus on soe ja päikeseline.

Teerada on porine. See lirtsub jalgade all ja teeb kinganinad mudaseks. Toksin varbaga veeloiku ja mõtlen möödunule. Loik lainetab ärritatult ja voolab siis sorisedes tee pealt ära metsa sisse.

Tühjus. Vaikus.

Kinga küljes on mingi imelik asi, mis segab käimist. Talla alt on lahti tulnud väike punane südamekujuline nahatükk. See lipendab peenikese riba küljes ja jääb astumisele ette. Rebin südame talla küljest, pakin ta jugapuulehe sisse ja viin koju.

Varsti on detsember käes. Siis tuleb lumi maha ja kõik läheb rõõmsamaks. Ning päkapikud hakkavad taas ringi sibama.

Jään ootama.

Comments are closed.

What's this?

You are currently reading Tühjus at Sleepwalking.

meta

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.