Eha

June 18th, 2012 § 0 comments

Ta kappab mööda teed ja püüab leida lunastust. Tolmupilv paiskub kõrgele õhku kui ta kõigist mööda kihutab. Ruttab loojuvale päikesele järele ega vaata kordagi tagasi. Ehataevas punetab kui hõõguv süsi, mille kerge tuuleõhk on lõkendama löönud. Sädemed aga tulevad ränduri hingest, lendavad välja silmist ning vallanduvad praksatustena rinnus.

Taeva värvidemäng on võrratu. Pastelne sinine muutub päikese verevas valguses aina punasemaks ning tekitab tuhandeid erinevaid vahepealseid toone. Peagi laskub päike päris horisondi kohale ning taevas värvub erkpunaseks nagu põletav haav ränduri südames. Tema aga tuiskab mööda teed, püüdes leida seda, mille ta juba ammu kaotanud on. Oma õnne ja hingerahu. Või pigem teda, kes neid kogu aeg toonud on.

Kruusa lendab, kivirahe alla jäävad kõik vastutulijad. Keegi ei julge teda peatada. Kuidas olekski see võimalik, kui teda kannustab soov püüda päeva, jõuda järele oma päikesekiirele, mis nii jonnakalt kogu aeg kättesaamatusse kaugusesse libiseb.

Selja taga rullib sume öö lahti oma musta pilvetekki. Taevas tõmbub seal ähvardavalt tumedaks, ronkmustad pilved tekitavad hirmujudinaid. Kuid see ei heiduta rändurit, sest tema näeb enda ees vaid värelevat tuhmuvat päikesevalgust. Ta ei vaata kordagi tagasi, sünkjas minevik on meenutamiseks liialt valus. Nii ta tormab, vaakudes hämaruse ja hubiseva valguse piiril, silmis kiiresti loojuva õhtupäikese kauge kuma.

Saatus on armutu ning tulipunane ketas vajub üha kiiremini silmapiiri taha. Pimedus võtab maad ja mähib väsinud tormaja endasse. Laotab üle tema kaitsva, kuid jaheda ja niiske mustja loori. Tasapisi raugeb kihutaja hoog ning kurvalt vaatab ta kaugenevat päeva. Tolmupilv taandub, vaikus võtab maad. Ka vastutulijaid pole enam, sest on juba piisavalt hilja.

Nukralt ja jõuetult heidab ta siiasamasse magama, tõmbudes kerra nagu pisike abitu kassipoeg. Ent just enne suikumist ilmub ta näole õnnelik naeratus. Homne päev ei ole enam kaugel ning ärgates mängleb tema armas päikesekiir juba kõrgel-kõrgel sinises suvetaevas.

Comments are closed.

What's this?

You are currently reading Eha at Sleepwalking.

meta

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.