Egoism

May 1st, 2012 § 0 comments

Igas isiksuses on omajagu egoismi. See aitab ellu jääda ja elus edasi jõuda. Aitab saavutada oma eesmärke ning täita unistusi. Egoism on vajalik, et mitte ühiskonnas üles sulada. Et mitte lahustuda sotsiaalses supis, mida keedab tsivilisatsioon ning mida maitsestavad meie väärtushinnangud. Mõeldes teistele, tuleb mõelda eelkõige iseendale. Empaatiavõime on suurepärane anne, kuid sellest edasijõudmiseks ei piisa. Vaid enda seatud sihtide ja eesmärkide täideviimine annab indiviidi jaoks rahuldava tulemuse.

Milliseid ohvreid oleme valmis tooma, et oma eesmärgid saavutada? Kui palju võtta teistelt, ise tagasi andmata, ilma et imelik ei hakkaks? Sõltub kasvatusest, südametunnistusest, iseloomust. Empaatiavõimest. Sageli toome mõttetuid ohvreid, tajumata reaalsust, aimamata tõde. Elame elevandiluust tornikeses, ümber sinised pilved ja päikesepaiste. Roosilõhn ninas paneb unustama haisva tegelikkuse. Tegelikkuse, kus enamik toovad ohvreid vaid oma eesmärgi saavutamise nimel, oma sihi seadmise vajadusest. Ruttavad oma unistuste täitmise suunas, tehes selleks kõikvõimaliku ning enamgi veel.

Ühiskond uinutab, kapitalism laulab unelaulu. Inimene on sotsiaalne olend, kellele meeldib elada karjas, kogukonnas. Erakutele vaadatakse viltu, neid peetakse teistsugusteks. Sest nemad ei ole osa sotsiaalsest ruumist. Kari paneb tegutsema instinktiivselt, massikommunikatsioon õhutab takka. Manipulatsiooni seisukohast ei ole vahet, kas tegemist on pronksiöö või hullude päevadega. Ohvritena peaksid end tundma kõik osalejad. Uus ja parem. Kenam ja väärtuslikum. Ilu pimestab silmi ning iha kummutab reaalsustaju. Massipsühhoosi võidukäik teleekraanidel jätkub ostuööna lettide vahel.

Ent psühhoos ei pruugi olla ainult nõrkuse väljendus. Alateadlik organiseerumine ja tegutsemine võib viia millegi uue ja suureni. Aidata ühiskonda edasi liikuda suunas, mis julgematelegi idealistidele tundus utoopiana. Laulev revolutsioon. Spontaanne, ürginstinktidel tekkinud tahe tegutseda, vabaks saada. Üles laulda ja üles ärgata. Massid võivad liigutada mägesid ja kukutada impeeriume. Vabaduseiha lämmatab kõik ülejäänu. Süüakse kartulikoori ning ümisetakse keelatud viise. Kuid reaalsus lööb lõpuks ikkagi puuga pähe ning igaühe elu tahab elamist, vajadused rahuldamist ja unistused täitmist.

Egoismi pisike taim hakkab võrseid ajama sel momendil kui katus on pea kohal ning nälg kustutatud. Kas sellest võiks järeldada, et hulgused ja ilma peavarjuta inimesed on kõige altruistlikumad inimesed maailmas? Kuni hetkeni, mil varjupaigas voodikohti jagama hakatakse.

Igaühel on oma eesmärk. Oma tee kõndida ja oma mäetipp, mida vallutada. Vaid teede pikkused ja mägede kõrgused on erinevad. Rajad erineva laiuse ja seinad erineva kaldega. Visalt liigume läbi vere, higi ja pisarate eesmärgi poole. Kuid vaid selleks, et kohale jõudes aduda, et iga tee lõpeb ristmikuga ning iga mäe hari on järgmise jalamiks.

Soovide ja unistuste meri on lõputu ning egoismi karikas täitumatu.

Comments are closed.

What's this?

You are currently reading Egoism at Sleepwalking.

meta

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.