Kevad

April 4th, 2012 § 0 comments

Jõgi. Sügav tume vetevoog tormab mööda jõesängi, mis lookleb kõrgete puude vahel. Aastatuhandeid on ta uuristanud siia omale teed, süvendanud ja poleerinud seda, viimistlenud viimase täiuslikkuseni. Praegusel aastaajal on jõgi eriti metsik. Raevunult mäsleb ta oma sängis, keerates end kord paremale, kord vasakule küljele. Kihutades vahel pea, vahel jalad ees edasi mere poole. Jõe vetele on meri kui vabadus puuri pistetud metsloomale, mis päästab ta sellest kitsukesest kivisest vanglast.

Sild. Tuhkhallist betoonist postidel, pisut luitunud punaste piiretega. Turvaliselt sirutab ta end üle pöörase jõe, trotsides rahutuid laineid ja riukalikke veekeeriseid. Isegi hullunud jõgi peab tema suurte sammaste vahele jõudes hoogu maha võtma, et lained vastu sillaposte põrgates haiget ei saaks. Rahulolematu kohinaga mööduvad nad takistusest ja jätkavad üksteisest ette rebides teed allavoolu.

Inimkogu. Mõtlikult seisab ta silla all ja vaatab tuiskavat vett. Riided ta seljas on räbaldunud, püksipõlved lõhki, mantel rebenenud. Saabastes ja sõrmkinnastes on augud. Ta välimus on nii armetu, et selle alt on võimatu tabada tema tegelikku vanust. Võib-olla on see kakskümmend, võib-olla kolmkümmend, võib-olla viiskümmend aastat. Või äkki hoopis terve igavik. Nii petlik võib olla pealispind, nii hästi varjab see tema tema tegelikku olemust.

Vesi voolab mürinal edasi. Lained murravad kaldasse, keereldes ja vahutades kivide vahel. Tundub, et jõele ei piisa sellest ahtast sängist, kuhu ta looduse poolt surutud on.

Lained põrkuvad üksteisega. Omavahel tülitsedes ja kraageldes moodustavad nad ähvardavaid veekeeriseid, imedes endasse kõik, mis nende lähedusse satub. Paraku on see peamiselt vesi, millest keerised end täis kaanivad ja seejärel olematusse kaovad. Et pisut eemal uuesti tekkida.

Raske uskuda, et enamiku aastast on selle koha peal vaid kitsas kuivanud veenire kivise jõesängi põhjas. Et jõgi elustub vaid kevaditi esimeste sulailmade tulekuga, kui talve jooksul alla sadanud paks lumevaip metsast väljakandmist vajab.

Pole siis ka ime, et võõrad mõistmatult pead vangutavad, miks nii kitsa nire kohale nii lai ja uhke sild ehitatud on. Ning kohalikud ikka ja jälle selgitama peavad, et esmamulje on petlik. Et igal aastal on mõne nädala jooksul näha jõe tõelist palet. Et talve taganedes saame aimu vete võimsusest.

Ning just sel ajal näeme kaldal ka kummalist kuju. Ta seisab seal, tõsisel ilmel, lõhkistes riietes ja katkistes saabastes. Ilmub ei tea kust koos vetevoogudega ning kaob sama jäljetult koos tulva taandumisega.

Ning isegi kohalikel jääb üle vaid mõtiskleda, oli ta nüüd riukalik saatus või hoopis petlik õnn.

Comments are closed.

What's this?

You are currently reading Kevad at Sleepwalking.

meta

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.