Ootus

February 9th, 2012 § 0 comments

Kell saab kümne minuti pärast viis. Ta seisab perroonil ja vaatab üksisilmi kaugusesse. Sinna, kus raudteerööpad pisikeseks punktikeseks kokku sulavad. Kärsitult surub ta käed taskusse, pöörab ringi ja astub paar sammu vastassuunas. Võtab käe taskust ja vaatab kella. Üheksa minutit puudub viiest. Keerab uuesti ringi ning suunab pilgu taas kaugusesse.

Miks see aeg küll nii visalt venib. Miks minutid nii armutult aeglaselt kulgevad. Nagu meelega püsiksid nad paigal. Nagu meelega loivaksid need minutid, astuksid teosammul, peaaegu märkamatult oma sekundeid. Et mitte mingil juhul kiirustada ja ootaja piinamist enneaegselt lõpetada.

Üheksa, ei nüüd juba kaheksa minutit puudub viiest. Kuid ikkagi on ootusaeg liiga pikk. Veel kaheksa minutit. Kaheksa pikka minutit.

Inimkogu perroonil jääb mõttesse. Kaheksa minuti pärast saabub rong. Ja ühes sellega tema. Ta astub kindlasti välja rongi esimesest vagunist. Tumedas jopes ja helesinistes teksades, valgete tossudega, musta värvi müts peas ning seljakott õlal. Vaid temale omasel kergel sammul astub ta vastutulija juurde. Jällenägemiskallistus on südamlik ja täis soojust. Tema esimesed sõnad pühivad igatsuse ja üksinduse.

Nad kõnnivad koos, astuvad kõrvuti perroonilt alla. Inimesi on palju, rong oli puupüsti täis. Kuid nad ei näe kedagi enda ümber, nad on olemas vaid teineteise jaoks. Nad astuvad koos piki raudtee serva. Lumele jäävad maha kahed jäljed. Jäljed, mis kulgevad kõrvuti, nagu raudteerööpad. Kindlalt üksteise kõrval. Algavad siit ja lähevad kaugusesse. Igavikku. Koos.

Tasane müdin äratab ootaja mõtisklustest. Erutatult vaatab ta kella. Täpselt viis. Ning kaugusest paistabki sinivalge vedur, suitsumüts katuse kohal hõljumas. Heledat vilet lastes veereb ta hoogsalt jaama poole. Kõrvalseisjatele võis see kile hääl olla ebameeldiv kuid vastutulija on seda nii kaua oodanud. See oli kui muusika tema üksildastele kõrvadele.

Vaikselt libiseb rong jaama. Vedur jääb seisma täpselt ootaja kõrvale. Siit on hea näha kõiki, kes vagunitest välja astuvad. Hingevärinal jääb ta tähelepanelikult saabujaid silmitsema. Ootusärevus on suur. Selle vaigistamiseks surub ta värisevad käed veel tugevamini taskutesse.

Rahvas kõnnib temast mööda. Mehed ja naised. Noored ja vanad. Blondid ja brünetid. Üksi ja mitmekesi. Tulijad embavad ootajaid. Vahetatakse tervitusi ja rõõmustatakse taaskohtumise üle. Aga tema seisab veduri kõrval ja vaatab üksisilmi rongist väljujaid, lootes näha tuttavat armsat kogu.

Inimesed istuvad autodesse ja bussidesse ning sõidavad koju. Jaam jääb tasapisi tühjaks. Ent inimkogu veduri kõrval ootab ikka veel. Aga teda ei ole kusagil. Vagunite uksed on endiselt lahti. Mõtlikult kõnnib ta piki inimtühja perrooni ja vaatab rongi valgustatud akendest sisse. Mitte kedagi.

Ning äkki, nagu kõuekärgatusena laksatavad uksed kinni. Ta ei tulnud. Ei, ka seekord mitte.

Kurvalt astub ta üksi auto juurde, et sõita koju. Võib-olla tuleb ta homme. Kindlasti tuleb.

Järgmisel päeval kell viis näevad rongilt tulijad sedasama inimkogu taas perroonil seismas. Lootusrikka pilguga, käed erutusest värisemas, vaatab ta ainiti vagunite uste suunas.

Comments are closed.

What's this?

You are currently reading Ootus at Sleepwalking.

meta

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.