Torm

January 7th, 2012 § 0 comments

Suured vihmapiisad langevad krabinal vastu akent. Aknaklaas võdiseb tuuleiilide käes. On kuulda, kuidas maja kõrval oleva puu oksad korrus kõrgemal akent kriibivad. Justkui paluksid end sisse lasta külma tormituule eest.

Tänav maja ees on inimtühi. Kui välja arvata üks koju kiirustav kiitsakas inimkogu, kes on mantlikrae kõrgele tõstnud, et end veidigi märatseva maru eest kaitsta. Kiirel sammul, peaaegu pooljoostes, suundub ta naabermaja poole ja püüab end kitsukesest uksest sisse pressida.

Tänavalatern loksub tuule käes, pöörates oma ainsat silma kord ühele, kord teisele poole. Jagades sedasi valgust kord vasakule, kord paremale teepoolele. Selles valguses on näha, kuidas tuul mööda tänavat prahti keerutab. Paberitopsid, suitsupakid, kilekotid. Nagu oleks tegemist hiiglasliku tolmuimejaga. Koristajaga, kes inimeste tekitatud rämpsu kogu linnas kokku pühib. Võtab kaasa kõik head ja halvad asjad, keerutab neid edasi-tagasi. Kuid kahjuks ei viska siis mitte minema, vaid jätab sinnapaika. Ja võtab järgmised. Ja järgmised. Üha uued ja uued esemed saavad tema mängukannideks, et siis hiljem läbisegi tee äärde tormi poolt unustatuna lebama jääda.

Tuul ulub pööningul. Vahepeal vaid tasakesi vingudes, siis aga paisudes suureks südantlõhestavaks karjeks, mis vere tarretama paneb. Justkui oleks tuhat deemonit ülakorrusele lahti lastud ja need seal üksteise võidu tantsu lööksid.

Katus nagiseb. Torm püüab seda kergitada, kuid meistrimehed on kõvasti vaeva näinud ning maru peab seekord küll alla vanduma. Sellest hoolimata proovib ta visa järjekindlusega üha uuesti ja uuesti. See on olelusvõitlus inimkätega ehitatud vana maja ja igipõliste loodusjõudude vahel. Iial pole ette teada, kas lõpuks jääb peale torm või insenerimõistus.

Magada on raske. Tuuleiilid toovad rahutu une. Näib, et möirgav maru ei taha hetkekski, et tema olemasolu unustataks. Iga minut, iga sekund peab ta end taas meelde tuletama.

Kuid äkki jääb kõik vaikseks. Keegi ei ulu enam akna taga. Keegi ei löö pööningul tantsu. Keegi ei keeruta häid ja halbu asju mööda tänavat ringi. Ka latern ripub vaikselt ja näitab ühtlast sooja valgust, mis muudab hetk tagasi kõledana tundunud tänava koduseks ja armsaks paigaks.

Tuleb uni. Rahulik uni. Nagu polekski midagi olnud. Nii hea uni, et hommikul ärgates jääb vaid küsimus, kas see torm oli tõesti tänaval või äkki hoopis rahutu magaja südames.

Comments are closed.

What's this?

You are currently reading Torm at Sleepwalking.

meta

  • Life

    Living your life is like doing a magic: everyone else is amazed but only you know how dirty job it is.